Kolm kuud hiljem ...

Kevadel otsustasin, et vanale kasvuhoonele tuleb korralik vundament alla teha. Vinkelrauast kokku keevitatud metallraamile olid kinnitatud akende raamidest välja lõigatud vertikaalsed jupid ja nende vahele siis klaasid. Kogu krempel elas kolme kihi paksuse lahtistest tellistest "vundamendi" otsas, mis oli aasta(kümne)tega ära vajunud. Raam oli osaliselt mullas, klaasid kukkusid eest ära ja umbrohi ning mügrid tükkisid kasvuhoonesse. Ka oli sellise kasvuhoone soojakindlaks tegemine üsna lootusetu ettevõtmine.

Mai alguses hakkasin kasvuhoone servasid jupikaupa tungrauaga üles tõstma. Serva alla kaevasin ca 30 sentimeetri sügavuse kraavi, millesse ladusin kahest kihist Fibo plokkidest vundamendi. Kasutasin tappidega 185mm laiuseid ja 25 cm kõrguseid plokke. Kahe plokirea vahele siis sarrus ka - ühesõnaga nagu päris. Kostub nagu tavaline müüriladumine.

Kui kasvuhoone oleks saanud oma kohalt ära tõsta, siis oleks kogu see tegemine ehk paar-kolm päeva aega võtnud (+max nädal kuivamiseks), kuid paraku ei olnud see mitmel põhjusel tehtav. Otsustasin seetõttu vundamenti olemasoleva kasvuhoone alla mitmes etapis ehitada.

Ikka nii, et esmalt kasvuhoone tungrauaga üles, tellistest tugipost alla, siis õige sügavusega ja loodis kraav, mille põhja ladusin Fibo plokid. Kui esimesed 3 meetrit alumist rida tegin nii, et alumise rea plokid said seotud vaid plokkide vuukidega, siis ühel hetkel hakkasin mõtlema, et madalat lintvundamenti hakkab külmumine kindlasti siia-sinna väntsutama ja sel juhul jääks vundamenti kandma vaid kahe plokirea vaheline segukiht+sarrus. Ja see murdub ebaühtlase külmakerke käigus päris kindlasti ära, ning tulemuseks on päris vedel vundament... Edasi panin kõikjal ka püstivuukidesse segu. See loomulikult müüriladumise tempole väga kaasa ei aidanud.

Aeg-ajalt olid ilmad ka sobivad. Nimelt, otse mullale ei saanud plokke eriti hästi panna, kui vähemalt pool nädalat polnud päris kuiva ilma olnud. Kraavi põhjas olevat mulda oli pärast sadusid väga raske loodi saada ja kinni tampida, sinna tekkis pigem pori. Samuti jäi see kraam plokki kraavi pannes kohe viimase külge kinni ning ploki liigutamine muutus üsna võimatuks. Ka laotud müür, mis pidi hakkama suurt osa kasvuhoone raskusest kandma, tahtis kuivamist - võtsin minimaalseks segu kivistusmise ajaks nädala. Selle ajaga peaks segu olema saavutanud mõnikümmend protsenti oma nominaalsest tugevusest.

Igatahes, ilmade, puhkuse ja tervise "rehadega" kalendri üle roobitsemine andis tulemuseks 90 päevase vundamendiladumise. Tegelikku jooksvat tööaega tuli kokku ilmselt veidi üle nädala jagu. Viimased kaks kivi said paika 30. juuli lõuna paiku :-) Ca 17.6 meetri jooksva vundamendi ladumiseks kulus täpselt 70 Fibo plokki ja vist 5 kotti (25 kg) Weber 100/600 segu ja 20 m Fibo sarrust.

Lasen viimasel vundamendijupil samuti nädala kuivada ning augusti teisel nädalal lasen kasvuhoone vundamendile - siis saab alustada ka töid kihtplastikuga ning vundamendi välispinna krohvimisega.

"Arkadia" kolib kasvuhoonesse

Ma ei ole tükk aega viinapuu pistokste juurutamise katse progressist kirjutanud. Kahjuks või õnneks ei olnud midagi ka kirjutada. Viimatises selleteemalises postituses, ca kaks kuud tagasi, kirjutasin, et "Arkadial" tekib järjest uusi lehti ning turgutasin teist väetisega. Otste kokkuvõtmiseks kirjutan nüüd, et mis sellest kõigest välja tuli.

Toalillede jaoks mõeldud väetisega kastmist jätkasin ca kord nädalas ning see meeldis viinapuule väga - kasv kiirenes hüppeliselt ja lehtede värv muutus kenaks roheliseks. Kiire kasv väljendus ka ohtrate ennakvõrsete tekkimises. Kuna mind huvitas eelkõige võimalikult pika põhioksa kasvatamine (et kujundada taim hiljem kas Guyot'-sarnasel või ühe madalal asuva põhiosaga kujul), siis kaksasin kõik ennakvõrsed pärast esimest lehte võimalikult varajases arengustaadiumis ära. Taim spurtis kenasti pikkusse! Ühel hetkel aga seni teadmata põhjusel põhiladva kasv pidurdus. Õnneks võttis teatepulga üle üks ladvalähedane ennakvõrse, kui see oli ennast hästi näidanud, kaksasin ära esialgse ladva otsa ning jätkasin ennakvõrse kasvatamist.

4 kuud pärast pistoksa potti
torkamist. "Arkadia" pikkus on
umbes 1 meeter!

Ühel hetkel hakkasid tekkima ka väänlad. Olin varem Youtubest ühte Roy Kladaricu mõnevõrra asjalikku videot (https://youtu.be/GlfnJHF8m0Y?t=3m) vaadates kohanud soovitust, et tüve kasvatades on mõistlik KÕIK väänlad eemaldada - nende kasvamise peale kulub taimel arvestatavalt energiat, kuid tüve puhul on eesmärk jõuda võimalikult ruttu soovitud kõrguseni. Loomulikult tuleb sellisel juhul viinapuu kasvav tüvi mingil viisil kinnitada (kas ümber nööri keerutades (NB! väädile ei tohiks pikiväänet/keerdu sisse teha!) või mingil viisil sidudes). Väänlaid ei ole vajadust või suisa ei tohiks eemaldada neilt võrsetelt, millele tekivad viljad.

Mida pikemaks taim kasvas, seda suurema hoo ta sisse sai - ju arenesid ka juured kõvasti edasi. Kõrvaloleval pildil on näha, et mida kõrgemale piki vääti minna, seda suurem on sõlmede/lehtede vahe. Mõõdu hindamiseks - lillepoti kõrgus on 18 cm. Viimased 25+ cm kasvas taim viimase nädala jooksul.

Kasvuhoone remont on jõudnud nii kaugele, et suurem sodi on sealt seest välja visatud ning rohkem ruumi jäänud taimedele. Otsustasin ennustuse järgi oodatavalt sooja öö eel taime kasvuhoonesse üle kolida. Selleks teipisin lillepoti külge meetripikkuse puust varda ja sidusin taime varda külge kinni. Kardetavasti ilma toeta ei oleks transport mõnesaja meetri kaugusel olevasse kasvuhoonesse õnnestunud - tuul oli tugev ja ülemise kolmandiku jagu võrse rohtset otsa on väga õrn. Transport oli edukas ning nüüd ootab "Arkadia" istutamist teiste viinapuude seltsi!

Pistokste juurutamise katset alustasin õige mitme pistoksaga. Kaks kuud tagasi kirjutasin hetkeolukorrast. Paar päeva tagasi tõmbasin potist välja kolm elumärki enam mitte näidanud "Arkadia" võrset. Üllatus oli mõnevõrra suur, kui kahel neist olid ca sentimeetri pikkused juured all. Need juured küll ilmselt enam elus ei olnud - kui lõikasin välja tõmmatud oksi jupp haaval lühemaks, paistsid kõik lõikekohad seest päris pruunid!

Ei oskagi nüüd täpsemalt arvata, mis põhjustas okste hukkumise - kas liigne soojus (reguleerimata soojendusmatt!), liigne niiskus (kilekoti all oli õhuniiskus väga kõrge) või midagi muud (peale puhkenud punga murdmist ei saanud taim siiski piisavalt energiat?).

Viinapuude kasvama panek, pea kaks kuud algusest

Praeguseks on möödunud pisut üle kahe kuu sellest, kui alustasin viinapuude pistokste juurutamise katsega. Kokkuvõttena võib vist ütelda, et tulemus oli suurepärane, sugugi mitte täiesti lootusetu. Põnevust jagus mõneks ajaks :-)
Erinevatel ajamomentidel puhkesid õige mitmete pistokste pungad, osad neist said ära murtud, osad kuivasid ise. Vette juurduma pandud pistokstele ei ilmunud mitte ühelegi midagi sellist, mida võiks nimetada kalluseks.
Hetkel on edenenud üks "Arkadia" taim, millel on hetkel juba 13 lehte ning lisa järjest tulemas. Päris rahul ei saa küll olla lehtede värviga, osad lehed on rootsude kohalt tumedamad rohelised ja üle lehe pinna veidi kahvatumad (seda on veidi näha ka kõrvaloleval pildil). Oletusi on kaks - võimalik, et idasse avatud aknal ei ole päris piisavalt valgust (kuigi ka lambid põlevad lisaks) või ei ole taim rahul mulla/toitainetega.
Vahepeal lisasin suhteliselt lahjale istutusmullale ka mitmekordse lahjendusega toalillede väetist (5-5-5-tüüpi + mikroelemendid). Selle peale hakkas lehti vähe nobedamalt juurde tekkima, kuid varre kasv ei kiirenenud (sõlmede vahed on kõik mitte enam kui sentimeetri pikkused).
Paralleelselt jätkan katsega saada mingit tulemust ka teistest "Arkadia" pistokstest, mis on kasvama läinuga samas potis. Need on kaetud läbipaistvate joogitopsidega, et hoida neid kõrge õhuniiskusega keskkonnas. Hetkel ei ole veel selge, kas neist kolmest ülejäänud oksast üldse mingit elulooma saab.
Soojendusmati lülitasin ca nädal aega tagasi välja, olen üha rohkem veendunud, et ILMA TERMOREGULAATORITA SOOJENDUSMATI KASUTAMINE EI OLE HEA MÕTE. Võimalik, et otsest ja ülemäärast kuumutamist on võimalik vältida ka madalate liistude panemisega poti ja mati vahele.
Teises potis on "New York Muscati" pistoksad, puhkenud pungade murdmise järel ei ole nende juures olnud märgata mitte mingit aktiivsust. Siiski, enne katse lõpetamist hoian neid veel kuu-paar praegusel kujul kilekotiga kaetult parajalt niiskes potis ja jälgin olukorda.
Aga aiamaal on suur kevad, täna oli esimest korda pärast talve näha mingit aktiivsust sealsete viinapuude juures. Kasvuhoones olev "Fabel" hakkas täna sügisestest lõikekohtadest pisut mahla välja ajama ning osad pungad on hakanud heledaks muutuma. Mõni ime - päikeselise päevaga tõuseb kasvujoones temperatuur ligi 30 soojakraadini.

"Zilga" oksad haljastuseks

Müttasin täna mõned tunnid aiamaal ning koristasin sügisest vedelema jäänud sodi. Näppu jäid ka sügisel peale Saare-Tõrvaaugu aiandi koolitusel kindluse saamist vatti saanud "Zilga" ära lõigatud oksad. Nad olid talv otsa niisamati maapinnal vedelenud - vahel lume all, vahel lagedal, vahel -20 C külmas, vahel ilmselt ka pigem +10 kraadi kanti jõudnuna. Kõigest hoolimata nägid nad head välja ja oksi lõigates paistsid lõikekohad igati ilusad rohelised.

Valmis lõigatud "Zilga" pistoksad, mõõduks on kõrval
jalajälg numbriga 42 :-)

"Zilga" pistokste "ühishaud"

Kuna põhjarannikul asuvas suvekodus mõteldi mingi kerge varjualuse tegemise peale, siis tekkis idee kombineerida seda vastupidavatest viinapuudest haljastusega. Sellistega, mida ei ole vaja talveks maha võtta ning mis kannataksid ka -30 C külma ära. Juhtumisi on "Zilga" just selline sort. Lõikusin parema väljanägemisega viinapuude oksad kahe pungaga pistoksteks, kokku sai neid 15 tükki. Pistoksteks eelistasin okste alumisi juppe, prooviks sai hulka ka üks mitmeaastase varre tükk.
Mõtisklesin natukene ka selle üle, et kuidas neid siis kasvama saada ning otsustasin, et matan nad kõik kasvuhoonesse maha. Kasvuhoones on praeguseks muld ca 20 cm sügavuselt sulanud, kuid sügavamal on maa veel jääs.
Kaevasin ca labida sügavuse kraavi ning panin oksad sinna poolviltu sisse, ülemine pung ülespoole. Peenrale augu asukohta tähistavad märgid juurde, kraav kinni ning muld kergelt jalaga tihedamaks. Uurin vahepeal edasi, et kuidas nendega kõike mõistlikum oleks edasi toimetada.
Kui neid oksi peaks hulgim kasvama minema, võin neid võimalikele huvilistele ära jagada...

"Arkadia" kosub

Viimasest postitusest on veidi möödas, olen vahepeal huviga jälginud juurdunud "Arkadia" pistoksa arengut. Teiste pistokste puhul ei ole suurt mingit muutust olnud - ei uusi pungi, ei juuri või kallust vees olevatel okstel. Ootame veel.
Ostsin ka Effexist ühe Philips 965 De Luxe seeria toru. Kuna luksmeeter ei ole enam käepärast, proovisin vana ja uue toru heleduste vahet fotoaparaadiga hinnata. Fotoaparaat ei suutnud säri punktmõõtmise režiimis mingit säriaja erinevust tuvastada! Mis on omajagu üllatav, sest see vanem toru oli ikka kaks-kolm aastat minimaalselt akvaariumi kohal töötanud.
Aga selline valgustus tundub värskelt kasvamist alustanud "Arkadiale" sobivat, võrse on hakanud üsna nobedasti kasvama. Panen juurde paar pilti, millelt on näha ca. nädala vanune noor viinapuu. Kui varem oli kerge kahtlus, et kas tegu ikka on "Arkadiaga" (peale lõikamist oli omajagu eri sortide pistoksi läbisegi), siis esimese lehe servade põhjal võiks arvata, et pigem on tõesti.

Nädala vanune "Arkadia" pealtvaates

Vaade "ülalt" on selline nagu näha paremal pildil. Ülemine leht on esimene leht, alumine leht aga kolmas. Selle kolmanda lehe kuju on mõnevõrra veider - kõvasti lõhki ja veidrate paksenditega. Ju on mingil viisil kannatada saanud.

Nädala vanune "Arkadia" küljelt

Kus on teine leht? Teisele lehele kukkus varsti pärast punga puhkemist ja esimese kahe lehe avanemist veetilk ning pärast seda hakkas leht õige kiiresti servast kärbuma ning on praeguseks kolmanda lehe all väga krimpsu tõmbunult veel nähtav. Tolle teise lehe kaenlast tundub tekkivat uus võrse. Kuivanud/mädanenud teine leht on näha vasakpoolsel pildil, kummalise kujuga teise lehe rootsu juures.. Loodetavasti ei kandu tolle lehega toimuv üle ülejäänud taimele.
Samas on esmane võrse jõudsalt edasi arenenud ning esimese ja teise lehe vahel on näha ports pungasid ja õige tillukesi lehti. Need võiksid lähipäevadel edasi areneda ja korralikke lehti tekitada.
Seniks hoian lillepotil osa päevast veel kilekoti peal ning kastan üle päeva. Tundub, et kilekoti all kasvavad lehed märksa kiiremini kui päev otsa lahtiselt olnult. Eks kilekott tõsta veidi niiskuse taset (toa õhk on üsna kuiv) kui temperatuuri...

Valgustuse tugevusest

Mõõtsin nädala keskel luksmeetriga viinapuu pistokste kohale ehitatud valgusti valgustugevust. Öösel muidu pimedas toas tehtud mõõtmine andis pungade kõrgusel valgustuse tasemeks ca 2100 luksi. Selgel päikeselisel päeval koos lampidega sain ca kaks korda kõrgema nivoo.
Kokkuvõte - tuleb ikkagi osta uued torud, vanade valgusvoog tundub olema omajagu langenud. Jääb vaid loota, et pikkade akvaariumi valgustamise töötsüklitega on valgusviljakuse vähenemine olnud madalam kui nö "tavapärases kasutuses" torude puhul võiks arvata.

Esimesed lehed

Viimasest postitusest on mõnevõrra aega möödas, vahepeal olen jälginud rohu kasvamist :-) Lühiülevaatena tuleb ütelda, et senimaani on kõik kas alles jäänud puhkenud pungad või puhkenud ja ära murtud pungade asemele tulnud uued puhkenud pungad ära kuivanud. Ei ole päris kindel, kas põhjuseks on olnud kilekottide mitmetunnised pealt ära võtmised või hoopis pistokste energiavarude ammendumine. Sama saatus on tabanud nii vees kui potis juurduvaid pistoksi.
Ühel potis juurduval "Arkadia" oksal (justkui viletsaim, mille üle ma varasemas postituses ka imestasin) hakkas puhkenud pungast paistma ilus lehe ots, kuid see tõmbus paari päeva jooksul kollaseks ja kuivas.
Potis olevatel "New York Muscati" okstel jätsin ühel puhkenud punga murdmata ning teisel murdsin ära. Murdmata pung ei jõudnud veel lehtigi õieti välja ajada, kui juba kuivas. Murtud punga asemele ei ole (õnneks?!) veel uut punga puhkema hakanud. Loodetavasti asenduspung siiski puhkeb ja sellega läheb veel aega - selleks ajaks võiksid ehk oksale ka juured alla tekkida.

Värskete lehtedega "Arkadia" pistoks

Vees olevatel murtud "New York Muscati" okstel tulid murtud puhkenud pungade asemele uued, mis samuti kuivasid. Sama juhtus ühe vees oleva "Arkadia" oksaga. Ma kardan, et nende okstega võib katse lõppenud olla. Ülejäänud veenõus olevad "Arkadia" oksad on paisunud, kuid veel mitte puhkevate pungadega, sama kehtib kahe potis oleva "Arkadia" kohta. Pudelitesse pistsin ca nädala eest viinapuu okstele seltsiks ka pajuoksad (nagu Harri Poom oma blogis soovitab), need hakkavad praegu juba kergelt lehte minema! Pudelites vahetan vett üle päeva ja loputan vahetuse ajal ka veejoa all okste vees olevaid otsi, mis muutuvad paari päevaga üsna limaseks ja mõnevõrra "lõhnavaks". Juuri või kallust pudelites olevatel okstel seni märgata ei ole.
Üllatus oli aga suur, kui paari päeva eest üks potis olev "Arkadia" pistoks, mille pung oli just vastu mullapinda, hakkas järjest rohkem ja rohkem lahti minema. Tänaseks hommikuks avanes kõrval nähtav vaatepilt. Enne pildi tegemist olid lehtedest paremal pool näha ka punga alt välja vaatavat paar-kolm pisikest rohelist ussikest meenutavat jätket. Tahaksin arvata, et nende puhul oli tegu tekkivate juurtega. Pilt on tehtud peale seda, kui juurtele õrnalt turvast peale pandud ning kogu kremplit ilma lehti märjaks tegemata kastetud. Pildil taustal olevad oksad on need, mille puhul on veel veidi rohkem lootust, et neist miskit asja saab, nende pungad ei ole veel puhkenud (kuid on paisunud).

Juurutamisega alustasin 29. jaanuaril, seega on katse algusest möödunud praeguseks neli nädalat. Hoian edasi pöialt, et praegune oksake elus püsiks ja ka teistest okstest asja saaks :-)

Viinapuude valgustus

Nagu eelmises postituses mainitud, oli mul käsil viinapuudele lisavalgustuse meisterdamine. Kuna kõik elektrilised osad olid juba varem käepärast olemas, tuli ette võtta kinnitusraami tegemine. Viinapuud juurduvad mul aknalaual, kuid seal ei ole praegu kindlasti piisavalt valgust - aknad vaatavad itta ning Päike paistab (kui ta ka on, siis ta ei sära!) veebruaris aknast sisse vaid loetud paar tundi.
Põhimõtteliselt oli võimalik lambitorusid riputada lakke, ent mõne kuu jooksul kasutamiseks ei soovinud niivõrd kapitaalset paigaldust teha. Siis oleks arvatavasti olnud ka mõistlik suisa tööstuslik rippuv valgusti paigaldada. Lisaks küsimused maksumusega, valgusti võimaliku kõikumisega vastu akent jms.
Otsustasin, et raam tuleb puust. Bauhof pakkus hööveldatud männipuitu, mõõtudega 45x22 mm.Ei maksnud teine ka suurt midagi. Raami tegin hästi lihtsa disainiga - aknalaua peale horisontaalsed serval seisvad tükid ning nende külge vertikaalsed ca 60cm kõrgused vertikaalsed postid. Postide otsa ristlatt, mille külge kaks luminofoortorude klambrite kinnitamiseks sobivat risti. Alumiste horisontaalsete ja vertikaalsete osade ühendamiseks kasutasin risttappe, mis säästavad aknalaual mõne sentimeetri ruumi. Naaber laenas lahkelt tapisae ja täisnurga saagimiseks sobiva karbi ning tuletades meelde ca 30 aasta taguseid tööõpetuse tunde, proovisin saada võimalikult viisaka tappühenduse. Kuna materjalis olid esialgu tähelepanuta jäänud ebamugavad oksakohad, ei teinud ma tappe algselt plaanitud poole materjali paksuse sügavusega vaid ca 1/3 paksuseni. Tapid valmis, panin tappi sisse PVA-liimi, ühendus pitskruvidega kinni ning kokku pandud T-tähe kujulised tükid rändasid ööseks vastu radiaatorit kuivama. Päris lõpuni rahule ma tulemusega küll ei jäänud, kuid kuna raam ei ole elutoas ja kasutada olnud tööriistakomplekt oli tõesti minimalistlik (saag + nuga + kruvikeeraja) arvestades pole tulemus üldse paha.

Valminud valgusti, mille all elektriline soojendusmatt ja selle
peal kaks potti ja kaks pudelit juurutatavate pistokstega.

Kuigi esialgselt oli suur soov teha valgustite kõrgus reguleeritav, otsustasin valmistamise lihtsuse huvides pealmise horisontaalse lati kinnitada metallnurkadega. 16mm kruvid ja kaks nurka mõlema vertikaalposti juures tekitasid vertikaalpostide ja pealmise horisontaalse lati ühenduse päris jäigana. Horisontaalse lati peale kinnitasin luminofoortorude elektroonilise ballasti, ristide külge aga üks ühele ja teine teisele poole kaks 18 W luminofoortoru. Üks on Philips De Luxe 965 (külm valge) ja teine Philips Aquarelle (märgatavalt roosa tooniga, tootja poolt avaldatud spektri põhjal otsustades seda taimed ostaksid!). Lambitorud said kinnitatud hetkel 25 mm plastist torukinnitustega, mis tõenäoliselt soojas ja aknast tuleva UV-kiirguse käes üleliia pikalt ei kestaks, kuid metallist klambreid akvaariumi valgustuse meisterdamisest üle ei jäänud... Juhtmed fikseerisin kaablisidemetega ning kõige peale sai peegeldajaks kõige tavalisem toidufoolium, läikivam külg torude poole. Lambi tööaja kontrollimiseks on väga lihtne aegrelee, näha ülaloleval pildil rõduukse kremooni juures.

Miks neid potte valgustada? Olen juba varem kirjutanud, et pungad kipuvad puhkema. Ülaloleval üldpildil on aimata vasakpoolses potis suurte pungadega oksi, kuid tegelikult on kõigis anumates suuri pungi näha. Hetkel on juurutamise alustamisest möödunud 19. päeva. Juuresolevad pildid annavad ülevaate, kui kaugele oksad on jõudnud. Vasakul paistab "New York Muscat" ühe avanenud punga ja ühe üsna suure pungaga (mille homme ära kaksan).

Paremal pildil on pott "Arkadia" okstega, kokku neljast oksast näha olevad kaks on mõlemad ilusate pungadega. Potti suunduvad juhtmed on Dallase DS18B20 digitaalsed termomeetrid, mis on ühendatud Arduino mikrokontrolleriga.
Tavaliselt on kõigil neil anumatel ka õhukene kilekott peal, kuid peale pungade puhkemist olen vahepeal oksad mõneks ajaks ka päris lahtiselt toaõhu kätte jätnud. Võimalik et liigsest ummuksis olemisest on "Arkadia" potis kahel oksal ka kerge hallitus külge tulnud!
Alloleval pildil on need esimesed kaks "New York Muscati" oksa, millelt mõlemalt pungad murdsin. Nüüd on olukord selline, et vasakpoolsel oksal on näha ühte võrset (murtud punga august välja kasvanud) ja võrse alt puhkevat uut punga ka! Parempoolsel oksal sai murdmine üsna siledalt tehtud, kuid sellest hoolimata on eelmise punga alt üsna nobedalt hakanud puhkema värske pung! Täitsa hea uudis :-)
Kallust või juuri ei ole aga praeguseks mitte ühelgi veenõus juurduval oksal märgata - tuleb edasi oodata!

Punguvad oksad, teine ülevaade

Viinapuude pistokste juurutamise alustamisest on möödas üle kahe nädala. Kahel "New York Muscati" vette pandud oksal puhkesid pungad üsna kiiresti, murdsin need Harri Poomi ja Jaan Kivistiku soovituste kohaselt ära. Praegu on murdmisest möödas üks nädal. Suurema pungaga oksal sai veidi "siledam" töö tehtud, teisel jäi murdeaugu sügavuses, augu servades, midagi ka paistma.
Nagu kõrvaloleval hommikupäikeses tehtud pildil näha, on vasakpoolsel oksal uus pisike puhkenud pung, parempoolsega ei ole aga tänaseks midagi edasist toimunud. Parempoolne oks on see, millel oli enne suurem pung ja mis sai "siledamalt" murtud.
Praegu tundub küll, et kahjuks sai vist parempoolselt oksalt punga eemaldades veidi liiga julgelt tegutsetud ja sealt uut kasvu ei ole oodata. Jätan pistoksa siiski vette ning vaatan, kas oksal võiks olla mõni uinuv pung, mis ajapikku "käima läheb".
Möödunud nädala jooksul on suuremaid arenguid näha ka mõlemas mullaga täidetud potis ning vette pandud "Arkadia" okste juures. Ühel potis oleval "Arkadia" oksal on juba arvestatavalt suur puhkenud pung ning ka teiste okste omad tugevalt paisunud. Huvitaval kombel on see suur puhkenud pung kõige viletsama oksa küljes... Ka üks vette pandud "Arkadia"oks on ilusa puhkenud pungaga.
Potis olevad "New York Muscati" okstel on mõlemal puhkenud pungad, üks neist juba päris suur. Lühemal oksal jätan selle katseks kaksamata - näis kas jääb kasvama või kuivab koos oksaga ära. Pikemal aga proovin saavutada sarnase tulemuse nagu ülaloleval pildil vasakpoolsel oksal.

Natukene okste alumistest otstest ka. Vasakul oleval pildil on näha "New York Muscati" alumine ots. Aimata võib valkjat udust-hägust ollust, mis ümbritseb pungapiirkonda. Siiski, tundub, et ei ole seal ei kallust ega juuri. Sama olukord on ka kõigi teiste vees juurduvate okstega.
Vett vahetan 2-3 päeva takka. Kolme päevaga kipub vesi juba veidi hägusemaks tõmbama, kuid halvasti lõhnama ei ole selle ajaga hakanud. Vee olen kõigil kordadel vahetanud keedetud kraanivee vastu.
Praegused tegemised on olnud seotud taimedele lisavalgustuse tekitamisega - akvaariumist on üle jäänud mitut sorti Philipsi ja Sylvania luminofoortorusid, sh. ka mõned taimekasvatuseks sobivad torud. Valgustite tugiraami tükid on valmis lõigatud, kaabeldus, elektrooniline ballast ja lambitorud said ka kokku pandud ja kontrollitud, et töötavad. Kuna pilves ilmaga on meil praegu veel ikka üsna näruselt valgust (selgel südapäeval max 300 W/m2, hommikuti minu ida poole pööratud akendest nähtult veel mitu korda vähem), oleks puhkenud pungadega okstel kindlasti lisavalgust vaja. Ehk saab veidi hiljem ka kaasa tomati- ja kurgitaimi rõõmustada :-)
Leidsin ja ostsin Bauhofist nn. roosipotid - kõrged ja kitsad ettekasvatus- või istutuspotid. Kui vees olevatel pistokstel peaksid juured tekkima, kolivad nad igaüks oma potti ümber :-)

Mõned lingid viinapuude ja nende paljundamise kohta

Harri Poomi maakeelsed juhendid viinapuude pistokste juurutamise kohta:
http://e-aiand.net/content/6-viinapuu-pistokste-juurutamine
ja
http://aiablogi.e-aiand.com/blog/kasvatame-oksast-istiku/
ning Saare-Tõrvaaugu aiandi põnev viinapuukatse

Jaan Kivistiku põhjalik viinapuude leht, eesti keeles:
http://ak.rapina.ee/jaan/viinamarjad/

Lon J. Rombough väga hea ülevaade pistokste juurutamisest, inglise keeles:
http://www.bunchgrapes.com/rooting_of_cuttings.html

Tom Zabadal'i Youtube kanal suure hulga videodega, inglise keeles:
https://www.youtube.com/user/Viticultureinfo

Pungade murdmine

Viinapuude pistokste veepudelitesse ja istutuspottidesse juurduma panemisest on möödunud kaheksa päeva. Selle aja jooksul on praktiliselt kõigi okste juures näha mingeid muutusi, mõndadel vähem, teistel rohkem.

"New York Muscati" vees juurutatud oksa pung
7 päeva peale juurutamise algust.

Juuresoleva pildi tegin eile, kirjutamise hetkeks oli veepudelis juurduva "New York Muscati" pung veelgi suuremaks paisunud. Samas pudelis oleval teisel oksal oli samuti pung puhkenud, mõõdult küll umbes poole väiksem.

Et ära hoida pistoksa toitevarude ära tarvitamist puhkenud pungast areneva võrse poolt - juuri neil okstel ju veel ei ole - tuleb nad ära murda. Kuna olin varem vaadanud Tom Zabadali videot viinapuude pungadest, milles näidatakse ka pungade siseehitust (vt. videost 4:08 alates), hakkasin kõhklema, kuidas või millisel hetkel seda murdmist võiks olla ohutu teha, et ei vigastaks põhipunga kõrval olevaid teisest ja kolmandat punga.
Küsisin ka nõu ja sain vastuse, et rebimine/murdmine võiks olla parem kui lõikamine - niimoodi kahjustatakse vähemaid taimerakke (murdmisel rakud eeskätt rebenevad üksteisest lahti, lõikamisel lõigatakse rakud lõhki).

"New York Muscati" puhkenud pung on
eemaldatud.

Võtsin pungast näppudega kinni ja murdsin ettevaatlikult ühele poole kallutades küljest ära. Tulemus jäi selline nagu alumisel pildil näha. Sinna auku sisse piiludes paistab see seest üsna sile olema. Näis, mis selle murdmise tulemus nüüd uute võrsete tulemise seisukohast on. Tegin sama ka teise pudelis oleva "New York Muscati" oksaga, kuid takkajärgi hakkasin mõtlema, et oleks katse huvides võinud lasta teisel pungal pikemaks kasvada, nii et nähtavale oleks tulnud juba ka võrse vars. Potis on veel kaks "New York Muscati" oksa, ühel on hetkel ka veidi pisem pung kui see väiksem, mille ma pudelipistikul ära murdsin. Teisel potis oleval oksal on pung vaid paisunud. Lasen potis oleval pistikul kasvada võrse veidi pikemaks, nii et vars juba nähtavale tuleb ning näpistan/lõikan siis vastse võrse varre alumisest otsast ära.
Märgatavalt on paisunud ka enamiku (kui mitte kõigi) "Arkadia" pistokste pungad, kuid nad on märksa pisemad. Nii algsete mõõtude poolest kui ka võrreldes "New York Muscati" samas arenguetapis olnud pungadega.
Vahetan ära pudelis pistikute vee ja varun kannatust :-)

Temperatuurid aknalaual

6 veebruaril läks õues üsna külmaks, ning minul käis sel ajal eelmises postituses kirjeldatud temperatuuri mõõtmine praktiliselt ööpäev läbi. Panin tulemused joonisele ka:

Horisontaalteljel on aeg tundides, alates 6. veebruari ennelõunast. Vasakpoolsel vertikaalteljel on toodud temperatuur, mis vastab temperatuurigraafikutele mõõdetult toas (lilla joon), aknalaual oleva poti mullas (roheline joon) ja potile peale tõmmatud kilekoti all õhus (helesinine joon). Oranž joon on samal ajal õhutemperatuur Tõraveres, skaala on antud parempoolsel vertikaalteljel.

Poole 4 paiku öösel toimunud hüpped lillas ja sinises graafikus on kardinate ette tõmbamise mõju nii toa kui kilekotialusele temperatuurile. Helesinise joone hüpe hommikul peale kaheksat on tingitud päikesetõusust, kümme minutit peale päikesetõusu hakkas päike kilekotti valgustama ning temperatuur kiiresti kasvama. Musta pikeerimismulda täis istutuspoti soojenemine (rohelisel joonisel) aga on palju suurema vinnaga.
Kõike seda vaadates tuleb veel silmas pidada, et pottide all on ka elektriline soojendusmatt!

Midagi toimub!

Nüüd on pistoksad nädala jagu "valminud". Nii pottides kui pudelites on oksi, mille puhul ei ole mitte mingit arengut märgata, kuid samas on ka oksad, millel on pungad arvestatavalt paisunud.

Vasakul pool New York Muscati ja paremal pool
Arkadia pistoksad.

Juuresoleval pildil on näha minu katsetuste korraldus: vasakpoolses potis ja pudelis New York Muscat, parempoolsetes aga Arkadia pistoksad. Kõigile anumatele said peale pandud plastkattega 2mm läbimõõduga sidumistraadist aasad, et hoida kilekotte pistokstest eemal. Nüüd on kotte ka palju mugavam anuma ümber nööriga kinni tõmmata, seda teen küll vaid pudelite puhul. Pottide peale käivad kilekotid istuvad ümber poti üsna tihedalt ning hoiavad niiskust päris hästi.
Kui lähemalt vaadata, siis on näha, et mõnel pistoksal on pungad esialgsega (ja teiste pungadega) võrreldes märksa suuremaks paisunud. Ka on nad muutunud kahvatukollaseks. Seda on ehk paremini näha järgnevatel piltidel.

New York Muscat'i pistoksad vees juurdumas,
parempoolse oska ülemine pung on märgatavalt
paisunud.

Natukene täiendavat infot ka piltidel näha oleva komplekti kohta.
Pottide-pudelite all olev roheline alus on tegelikult elektriline soojendusmatt, ostetud firmast Rodoaed. Täpsem info selle mati kohta on leitav näiteks nende veebilehel. Kaalusin tükk aega, kas osta ka termokontroller, kuid lõpuks leidsin, et kui seda tõesti peaks vaja minema, saan temperatuuri reguleerimiseks vajaliku elektroonikajupi meisterdamisega ise ka hakkama - vihjeks: Arduino, temperatuurisensor, relee, kasvõi näiteks nii: http://www.instructables.com/id/Arduino-Temperature-Controller.

Tegelikult on kõige parempoolse poti juures (esimesel ja kolmandal pildil) näha kahte halli juhet, mis on pesulõksuga kokku pigistatud. Üks juhtmetest suundub potti mulla sisse, teise ots tolkneb niisama õhus. Need ongi eelnimetatud temperatuurisensorid ja juhtmete teises otsas on Arduino Pro Mini baasil tehtud temperatuuride logimise kontrollerikene.
Huvitava avastusena tuli välja, et kui mati alla on isolatsioonimaterjaline laotatud laiali kolm ajalehte, siis jõuab matt hoida pottide mulla temperatuuri ca 22.5 kraadi juures, õhu temperatuur potile peale pandud kilekoti all on ca pool kraadi madalam. Mõlemad temperatuurid on ööpäev läbi ca poole kraadi täpsusega paigal. Kolmas sensor on ka, see mõõdab õhutemperatuuri toas - tüüpiline tulemus on ca 24 C. Möödunud öösel ilma külmenedes (-11 C õues, tuul otse akende peale) oli näha ka öö jooksul toimunud temperatuuri kukkumine aknalaual, kuid see jäi poole kraadi piiresse, kilekoti all olevas õhus oli madalaim temperatuur 21 C. Selge taevaga koidikul aga hüppas kilekoti aluse õhu temperatuur lakke - Päike hakkas kotti valgustama ning tekitas sinna alla korraliku kasvuhoone. Temperatuur jõudis üle 23 C.
Sellest kontrolleriprojektist kirjutan ehk mõni teine kord detailsemalt. Praegu aga jään põnevusega ootama, mida teine nädal toob.

Pudelid ja potid

Eelmises postituses kirjutasin oma seiklustest viinamarjanduse radadel ning sellest, kuidas ma viimastel kuudel omal elu huvitavamaks proovin teha. Igatahes, New York Muscat'i ja Arkadia ligunesid 3 päeva juurekasvuergutiga vürtsitatud vees ja pärast ligunemist nägid kõik pistoksad ilusad välja. Ei teagi, kas see ainult tundus või oligi nii, kuid osad pungad paistsid ka veidi suuremaks paisunud olevat.
Pottidega oli lugu üsna nukker - suuremates poodides müüdavad potid on kõik nö tavapäraste proportsioonidega, kõrgeid ja kitsaid potte ei paistnud. Vaid Bauhofis ütles müüja, et neil oli ka selliseid, roosipottide nimetuse all, kuid hetkel on otsas. Mis seal ikka, võtsin siis lihtsalt kaks vähe suuremat potti (et okstel kaks punga ikka mulla sisse jääksid). Mõtlesin esiti, et panen ühe oska ka veepudelist tehtud "potti", kuid veidi aru pidades tundus, et sellest juurduma läinud pistoksa koos mullapalliga kätte saamine võib päris keeruliseks osutuda.
Vees juurdumise nõude saamiseks ostsin paar 1,5 L joogiveepudelit, ostetud pudelid on täiesti lameda põhjaga, erinevalt (valdavalt) levinud mitme põhjasopistusega pudelitüübist. Lõikasin noaga pudelitel kaelaosa maha, osaliselt ka vastavalt pistokste kõrgusele (Arkadia omad on jupp maad lühemad). Juurutuspudelid valasin vähemalt kahe punga kõrguseni täis keedetud vett.
Mullaks plaanisin algul kasutada päris tavalist istutusturvast, kuid lõpuks võtsin kasutusele siiski Biolani külvi- ja pikeerimismulla. Kirjade järgi koosneb see kasvuturbast ja liivast, lisatud on ka põhiväetisi.
Pistoksad on jagatud ja eraldatud nelja gruppi vastavalt sordile ja juurutusmeetodile. Ühes potis koos kaks New York Muscatit, teises neli Arkadiat (sh. üks kahe pungaga oks), ühes pudelis kaks New York Muscatit, teises kolm Arkadiat. Pottides olevad pistoksad seadsin nii, et pungad vaatavad pigem sissepoole (ehk aitab vältida hilisemaid vigastusi), pudelites ei ole suurt midagi teha. Nii pudelisse kui mulda läks ka üks selline oks, millel alumise punga alt sai veidi koort pealt ära lõigatud.
Mulda sai hoolega kastetud, kuni alt hakkas vett välja tulema. Nii pudelid kui potid koos pistokstega said pealt kaetud õhukeste kilekottidega, et hoida okste juures kõrgemat niiskustaset. Edaspidi panen pottidele (aga võib-olla ka pudelitele) "sangad" mis peaksid kilekoti okstest ja võrsetest eemal hoidma (kondensvesi!).
Lõpuks tuleb otsustada, kui keeruliseks selle ettevõtmisega edasi minna. Mul on olemas istikutele mõeldud soojendusmatt, potid tasub võib-olla sinna peale panna.
Nüüd aga ei ole muud, kui oodata mida järgnevad nädalad toovad.

Viinapuu pistokste juurutamine

Sissejuhatus

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest - ehk siis sealt, et 2013. aasta suvel hakul tekkisid meil aiamaale "pulli pärast" kaks viinapuud. Ostetud said nad kaubandusketist, üks "õues kasvatamiseks sobivad", teine "parem kasvuhoonesse panna". Siltide pealt loetult vastavalt "Zilga" ja "Fabel". Tegime müüja õpetuse järgi, üks kasvuhoone kagupoolse otsaseina juurde õue, teine kohe seina taha. Kuna ostsime juba mitmeaastased istikud (arvaksin, et kahe aasta vanused, kolmas jooksmas), olid mõningase üllatusena mõlemal taimel ka paar õisikut küljes. Võiks arvata, et päris algajatena me viinamarju ei saanudki, kuid võta näpust - hoolimata mitte midagi tegemisest (oskasime kaasaga neid vaid kasta) olid sügisel mõnevõrra kosunud väätide otsas ka paar pisikest (noh, 10 marjaga ehk) tarja ka! Maitsel polnud väga vigagi. Talveks läks kasvuhoonetaim kogu täiega mulla alla, Zilga aga kuuseokste alla puhkama.
Järgnevatel aastatel sai taimi isenese tarkusest, Mr. Google abiga ning Jaan Kivistiku "Maalehe viinamarjaraamatu" näpunäidete järgi neid pügatud. Lõikus kippus minu hooleks jääma, kuna kaasa ei raatsinud taimi rappida :-) Hoolimata regulaarsest lõikusest kippus eriti kasvuhoones olev Fabel kõvasti laiutama, 2015. aasta kevadel oli talvitunud tihnik päris tõsine. Järelikult ei olnud piisavalt karmikäelised. Loomulikult ei olnud tüvede rägastikus ka mingit erilist süsteemi... Aga hoolimata kõigest (sh. väga külmast juulikuust) saime 2015. aasta sügisel Zilgalt juba ämbritäie marju, Fabelilt veidi vähem!
Viinamarju süües kasvab isu. 2016. aastal otsustasin asja põhjalikumalt ette võtta, lugesin veel enam (ja mitu korda üle :-) ), vaatasin Youtubest mujal maailmas tehtud videosid jne. Kindel plaan oli muretseda ka mõni vähe edevam (loe: suuremate marjadega) lauaviinamarjasort. Harri Poomi poolt Tõrvaaugu aiandis tehtud viinapuukatse andis natukene vihjeid ka, Arkadia ja Victoria tundusid nii suuremate marjade kui arvestatava väljakutse mõttes hea valik olema. Kahjuks Arkadia istikuid 2016. aasta kevadel (2015. aasta kehva suve tõttu) saada ei õnnestunud. Suvel otsustasin Avatud Talude päeval Pruuli Kaska tallu kaema minna, kuidas siis Eestis tegelikult viinapuid kasvatatakse. Muljed olid ülivõrdelised, kaasa õnnestus sealt saada ka kaks Victoria istikut, üks leidis koha minu ja teine venna kasvuhoones!
Ei ole eriline uudis, et teooria ja praktika pole alati päris üks ja sama, eriti juhul, kui tekkivatele küsimustele ei saa lihtsalt/jooksvalt vastuseid. Viinapuud - eriti omajagu aega "kodustamata" kasvanud - ei paista sugugi sarnased nendele joonistele, mida raamatutes enamasti näidatakse. Kui 2016. aasta sügisel märkasin Harri Poomi viinapuude sügislõikuse koolituse kuulutust, oli otsus kiire - pole paremat võimalust õppimiseks kui meistrilt! Õppepäev oli tõesti kasulik (soovitaksin seda kõigile algajatele viinamarjakasvatajatele) ning andis viinapuude lõikamise osas kõvasti kindlust. Õues kasvav Zilga nägi peale koolitusel õpitu rakendamist küllalt... minimalistlik välja - pikk lõikus ikkagi ;-) Sügisel avastasin Youtubest ka Tom Zabadali viinamarjakasvatuse videode seeria (üle 40 video!), mis on küll üsna pikad ja võib-olla veidi aeglased, kuid päris põhjalikud ja süstemaatilised.
Lisaks tegutsemistarkusele sain õppepäevalt kaasa ka kaua igatsetud Arkadia ning väga maitsvate marjadega üllatanud New York Muscati pistoksad. Viimased said väga esinduslikud, Arkadia omad aga võrdlemisi peenikesed.

Pliiatsitest viinapuudeks

Pistoksad veetsid kolm kuud toidukilesse mässitult külmkapi alumises sahtlis.

New York Muscat'i ja Arkadia pistoksad ligunemas

Jaanuari alguses neid kontrollides avastasin aga, et Arkadia kilerulli ots oli pisut lahti läinud. Muretsesin, et viimati on oksad külmkapis sootuks ära kuivanud! Otsustasin eile õhtul nad (kuigi võib-olla on õige pisut vara) siiski "hakkama panna".
Varem tehtud eeltöö ja Harri Poomi näpunäidete (sh. sealt) põhjal tegin järgmise plaani:
Kummastki sordist pooled oksad juurutan vees, pooled aga turbas. Igast komplektist ühele oksale teen ka koore sisse mõned lõiked, et paljastada koore all olev kambium - ka nendest kohtadest võiksid juured arenema hakata.
Muretsesin omale ka Seemnemaailmast Heteroauksin-nimelist juure kasvustimulaatorit (2x0.1g tabletti maksis paar eurot) ning panin seda okste leotamise vette. Nüüd jäävad oksad pea kaheks ööpäevaks sinna ligunema ning seejärel rändavad osad neist alumist otsa pidi vette ligunema, teised aga ülemise pungani turbasse.
Juuresoleval pildil on näha kaks kimpu pistoksi, läbimõõdu hindamiseks lisatud tavalise värvipliiatsi taga on New York Muscat, ees kimp Arkadiat. Muide, pistokste alumisi lõikeid uuendades avastasin, et kõik pistoksad näevad väga elusad välja ja ei ilmuta mingeid kuivamise märke! Elame näeme - mõned tulevased nädalad saavad kahtlemata üsna ootusrikkad olema :-)