Viinapuu pistokste juurutamine

Sissejuhatus

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest - ehk siis sealt, et 2013. aasta suvel hakul tekkisid meil aiamaale "pulli pärast" kaks viinapuud. Ostetud said nad kaubandusketist, üks "õues kasvatamiseks sobivad", teine "parem kasvuhoonesse panna". Siltide pealt loetult vastavalt "Zilga" ja "Fabel". Tegime müüja õpetuse järgi, üks kasvuhoone kagupoolse otsaseina juurde õue, teine kohe seina taha. Kuna ostsime juba mitmeaastased istikud (arvaksin, et kahe aasta vanused, kolmas jooksmas), olid mõningase üllatusena mõlemal taimel ka paar õisikut küljes. Võiks arvata, et päris algajatena me viinamarju ei saanudki, kuid võta näpust - hoolimata mitte midagi tegemisest (oskasime kaasaga neid vaid kasta) olid sügisel mõnevõrra kosunud väätide otsas ka paar pisikest (noh, 10 marjaga ehk) tarja ka! Maitsel polnud väga vigagi. Talveks läks kasvuhoonetaim kogu täiega mulla alla, Zilga aga kuuseokste alla puhkama.
Järgnevatel aastatel sai taimi isenese tarkusest, Mr. Google abiga ning Jaan Kivistiku "Maalehe viinamarjaraamatu" näpunäidete järgi neid pügatud. Lõikus kippus minu hooleks jääma, kuna kaasa ei raatsinud taimi rappida :-) Hoolimata regulaarsest lõikusest kippus eriti kasvuhoones olev Fabel kõvasti laiutama, 2015. aasta kevadel oli talvitunud tihnik päris tõsine. Järelikult ei olnud piisavalt karmikäelised. Loomulikult ei olnud tüvede rägastikus ka mingit erilist süsteemi... Aga hoolimata kõigest (sh. väga külmast juulikuust) saime 2015. aasta sügisel Zilgalt juba ämbritäie marju, Fabelilt veidi vähem!
Viinamarju süües kasvab isu. 2016. aastal otsustasin asja põhjalikumalt ette võtta, lugesin veel enam (ja mitu korda üle :-) ), vaatasin Youtubest mujal maailmas tehtud videosid jne. Kindel plaan oli muretseda ka mõni vähe edevam (loe: suuremate marjadega) lauaviinamarjasort. Harri Poomi poolt Tõrvaaugu aiandis tehtud viinapuukatse andis natukene vihjeid ka, Arkadia ja Victoria tundusid nii suuremate marjade kui arvestatava väljakutse mõttes hea valik olema. Kahjuks Arkadia istikuid 2016. aasta kevadel (2015. aasta kehva suve tõttu) saada ei õnnestunud. Suvel otsustasin Avatud Talude päeval Pruuli Kaska tallu kaema minna, kuidas siis Eestis tegelikult viinapuid kasvatatakse. Muljed olid ülivõrdelised, kaasa õnnestus sealt saada ka kaks Victoria istikut, üks leidis koha minu ja teine venna kasvuhoones!
Ei ole eriline uudis, et teooria ja praktika pole alati päris üks ja sama, eriti juhul, kui tekkivatele küsimustele ei saa lihtsalt/jooksvalt vastuseid. Viinapuud - eriti omajagu aega "kodustamata" kasvanud - ei paista sugugi sarnased nendele joonistele, mida raamatutes enamasti näidatakse. Kui 2016. aasta sügisel märkasin Harri Poomi viinapuude sügislõikuse koolituse kuulutust, oli otsus kiire - pole paremat võimalust õppimiseks kui meistrilt! Õppepäev oli tõesti kasulik (soovitaksin seda kõigile algajatele viinamarjakasvatajatele) ning andis viinapuude lõikamise osas kõvasti kindlust. Õues kasvav Zilga nägi peale koolitusel õpitu rakendamist küllalt... minimalistlik välja - pikk lõikus ikkagi ;-) Sügisel avastasin Youtubest ka Tom Zabadali viinamarjakasvatuse videode seeria (üle 40 video!), mis on küll üsna pikad ja võib-olla veidi aeglased, kuid päris põhjalikud ja süstemaatilised.
Lisaks tegutsemistarkusele sain õppepäevalt kaasa ka kaua igatsetud Arkadia ning väga maitsvate marjadega üllatanud New York Muscati pistoksad. Viimased said väga esinduslikud, Arkadia omad aga võrdlemisi peenikesed.

Pliiatsitest viinapuudeks

Pistoksad veetsid kolm kuud toidukilesse mässitult külmkapi alumises sahtlis.

New York Muscat'i ja Arkadia pistoksad ligunemas

Jaanuari alguses neid kontrollides avastasin aga, et Arkadia kilerulli ots oli pisut lahti läinud. Muretsesin, et viimati on oksad külmkapis sootuks ära kuivanud! Otsustasin eile õhtul nad (kuigi võib-olla on õige pisut vara) siiski "hakkama panna".
Varem tehtud eeltöö ja Harri Poomi näpunäidete (sh. sealt) põhjal tegin järgmise plaani:
Kummastki sordist pooled oksad juurutan vees, pooled aga turbas. Igast komplektist ühele oksale teen ka koore sisse mõned lõiked, et paljastada koore all olev kambium - ka nendest kohtadest võiksid juured arenema hakata.
Muretsesin omale ka Seemnemaailmast Heteroauksin-nimelist juure kasvustimulaatorit (2x0.1g tabletti maksis paar eurot) ning panin seda okste leotamise vette. Nüüd jäävad oksad pea kaheks ööpäevaks sinna ligunema ning seejärel rändavad osad neist alumist otsa pidi vette ligunema, teised aga ülemise pungani turbasse.
Juuresoleval pildil on näha kaks kimpu pistoksi, läbimõõdu hindamiseks lisatud tavalise värvipliiatsi taga on New York Muscat, ees kimp Arkadiat. Muide, pistokste alumisi lõikeid uuendades avastasin, et kõik pistoksad näevad väga elusad välja ja ei ilmuta mingeid kuivamise märke! Elame näeme - mõned tulevased nädalad saavad kahtlemata üsna ootusrikkad olema :-)