Praegu kestab Tõraveres kupliga majas jõulupidu. Saal on Ladina-Ameerika rütmidest ja tantsijatest nii kuumaks köetud, et tuleb vahel end jahutada.
Kahtlemata oli üks õhtu sündmustest "Loterii-Allegrii - iga loos võidab!" Mõne loosiga sai lisaks maasturi ostmise loale ja Kanaaride-reisile hoopis ülesande, kaks neist olid laululised. Laulud olid loomulikult kõik temaatilised e. astronoomidest ja astronoomiast. Üks laul meeldis mulle nii väga (nii eluline, kui veel olla saab!), et ma panen selle Interneti sisse!
Laulda tuntud "Silveri laulu" viisil:
Silver, kus on sinu kullamäed?
Teadusele vara ohvriks tõin, elan palgaga.
Silver, kus on sinu Mercedes?
Bussiga ma linnast tööle käin, talvel külmaga.
Silver, kus on sinu vasak silm?
Okulaari külge silm mul jäi, talvel külmaga.
Silver, kus on sinu teadusrühm?
Pankadesse poisid ära läind, koos rahaga.
Üksi ma veel, fotomeetri taga,
arvuti põlvedel, oma viimseid öid ma rügan...
Üksi ma veel, fotomeetri taga,
arvuti põlvedel, oma viimseid öid ma rügan...
Silver, kus on sinu poisipõnn?
Eraeluks pole aega mul, plekist kupli all.
Silver, kus on sinu sünnipaik?
Tähetornis minu sünnipaik, plekist kupli all.
Silver, kus on sinu õige koht?
Tähetornis minu õige koht, plekist kupli all.
Silver, kus on sinu teadusrühm?
Pankadesse poisid ära läind, koos rahaga.
Üksi ma veel, fotomeetri taga,
arvuti põlvedel, oma viimseid öid ma rügan...
Üksi ma veel, fotomeetri taga,
arvuti põlvedel, oma viimseid öid ma rügan...
neljapäev, 20. detsember 2007
neljapäev, 19. juuli 2007
Astromaagia
Mõlgutades mõtteid, mida rääkida tuleval astronoomiahuviliste kokkutulekul tähistaeva vaatlemisest, uurisin erinevaid muutlike tähtede andmebaase. Vaja oli leida suhteliselt hele ja võimalikult lühikese orbitaalperioodiga varjutusmuutlik kaksiktäht, mis oleks augusti alguses ka hästi vaadeldav. Väga palju tingimusi.. aga muutlikke tähti on väga (mul ei ole piisavalt pikad käed, et näidata kui palju täpselt), väga palju.
Kiikasin "koorekoorijate" veebisaidile (projekt ASAS), kuid nendel olla arvutid pooleldi katki ja mõistlikke andmeid nende käest ei saa. Koorekoorijateks nimetan ma neid seetõttu, et nende fotoobjektiividega relvastatud CCD-kaamerad annavad terve lõuna- ja põhjapoolkera tähistaeva kohta väga sageli hea kvaliteediga heledusmõõtmisi. Nii on pea võimatu avastada uusi lühikese perioodi ja suure heleduse amplituudiga muutlikke tähti (kui nood tähed ei ole just üpris nõrgad).
Lõpuks tuli meelde, et Ameerika muutlike tähtede vaatlejate organisatsioonil on avatud veebisait, mis kannab nime Variable Star Index ning kuhu nad plaanivad koondada kõik teada olevad muutlikud tähed ning ka muutlikkuses kahtlustatavad. Nende otsingu lehelt valisin tähtkujuks Herkulese. Peale mõningast perioodi (tahtsin, et oleks alla 8 tunni) ja varjutuse tüüpi põhjal sorteerimist jõudsin täheni, mis kannab mitte midagi ütlevat nime TYC 3492-1272-1. Iseloomustatakse seda nii: periood 6 tundi ja 22 minutit, heleduse muutus 9.95-10.4 tähesuurust, muutlikkuse tüübi põhjal liigitatakse ta W UMa tähtede hulka.
W UMa (Suure Vankri tähtkujust viiendana avastatud muutlik täht) tähed on omapärased selle poolest, et kaks umbes meie Päikese mõõtu tähte tiirlevad üksteisele nii lähedal, et puutuvad oma "pindadega" kokku. Sellest ka kontaktkaksikute nimetus. Kui tähtede orbiidi tasand on samas sihis vaatesuunaga meilt kaksiktähele, näeme me tähtede üksteise poolt põhjustatud varjutusi, harilikult kahte ühe orbitaalperioodi jooksul.
Nii, pikk sissejuhatus sai läbi.
Kuigi olin enda arvates vaimu vaatlemiseks juba ette valmistanud, ei tekkinud õhtul 11 paiku aknast välja vaadates küll mingit tahtmist teleskoobi juurde minna. Väljas oli meeletu tuul ning põhjakaares paksud pilved. Tegutsesin siis niisamati arvuti taga.. aga vaatlema minemis e mõte tuli järjest sagedamini pähe. Lõpuks, umbes veerand 2 ajal öösel otsustasin - lähen ja vaatlen. Kuna ma olin teleskoobil CCD kaamera juba õhtupoolikul sisse lülitanud ja jahtuma jätnud, ei läinud teleskoobi ja fotomeetri tööle sättimisega kuigi kaua aega ning veidi enne kolmveerand kahte alustasin välja valitud tähe vaatlusega. Taevas hakkas juba heledamaks muutuma. Siiski vaatlesin kokku veidi üle tunni. Ilm oli "tõsise teaduse tegemiseks" kogu aeg väga ebasobiv - taevas kiiresti liikuvad pea nähtamatud ja hästi nähtavad pilved, lisaks kõva (kuid soe) tuul. Lõpetasin veidi enne taeva päris pilve minemist. Peale kalibreerimiskaadrite tegemist olin umbes neljaks kodus tagasi ja sain mõnuga põhku pugeda. Ahjaa, enne kodu poole asumist tegin koidutaevast ka paar pilti, taevas olid kõrged pilved justkui merelained ja hele täht Kapella nende sees. Siin on esimesed kaks maagia komponenti - väga meeldivalt kulgenud soe vaatlusöö ja meeldejääv vaatepilt. Вот романтика!
Päeval otsustasin andmed kiiresti ära töödelda. Kui vahepeal ei oleks lõunal käinud, oleks sellega kokku läinud umbes pool tundi. Lõpuks oli tulemus selline, mis tekitas elevuse õige tükiks ajaks:
Ilmselt on siinkohal paslik seletada, mis on pildil. Kastikesed vastavad üksikutele 30 sekundilise säriajaga tehtud kaadritele. Horisontaalsel teljel jookseb aeg, astronoomide poolt kasutatava Juliuse päeva kujul - tegelikult siis päeva murdosad alates viimasest keskpäevast, täpsemalt vaatluse aja ja möödunud keskpäeva vaheline aeg jagatud 24 tunniga. Vertikaalsel teljel on muutliku tähe heledusest lahutatud võrdlustähe heledus. Kuna kasutatud võrdlustäht on nõrgem (e. tähesuurust väljendav arv on suurem!), siis on vahe negatiivne (10.0-10.5 on ju -0.5 ;-) ). Igatahes näitab see kõverik, et alustasin vaatlust siis, kui täht oli kõige heledam ning lõpetasin veidi peale seda, kui oli toimunud väiksema või külmema tähe varjutus. Pisikene auk vaatlusreas, just varjutuse "põhjas", on tingitud teleskoobi torni kupli keeramisest - majakesest sinna minek, tegutsemine ja tagasi tulek võttis mitu minutit. Samas on see jupikene umbes üks kuuendik kogu heleduskõverast.
Aga kus siin maagia on? Ma arvasin senimaani, et selle teleskoobiga on mind raske üllatada. Kuid nii kena heleduskõvera saamine hoolimata äärmiselt kehvast ilmast ja mitte just tippkvaliteediga CCD-kaamerast pani silma särama. Mõtlesin ka sellele, et mis oleks siis, kui oleksin läinud juba enne südaööd vaatlema :-D Ja sellele, et astronoomiahuvilistele on kokkutuleku ajaks pakkuda täitsa huvitav ja kiirelt tulemusi andev pooliseseisev vaatlusprojekt. Mis loodetavasti tekitab mõneski osalejas sügavamat huvi astronoomia vastu :-) Või kui ei tekita, siis on suur teleskoop, taevas sähvivad meteoorid ja soe ilm positiivne (ning minule isiklikult maagiline) kogemus.
Kiikasin "koorekoorijate" veebisaidile (projekt ASAS), kuid nendel olla arvutid pooleldi katki ja mõistlikke andmeid nende käest ei saa. Koorekoorijateks nimetan ma neid seetõttu, et nende fotoobjektiividega relvastatud CCD-kaamerad annavad terve lõuna- ja põhjapoolkera tähistaeva kohta väga sageli hea kvaliteediga heledusmõõtmisi. Nii on pea võimatu avastada uusi lühikese perioodi ja suure heleduse amplituudiga muutlikke tähti (kui nood tähed ei ole just üpris nõrgad).
Lõpuks tuli meelde, et Ameerika muutlike tähtede vaatlejate organisatsioonil on avatud veebisait, mis kannab nime Variable Star Index ning kuhu nad plaanivad koondada kõik teada olevad muutlikud tähed ning ka muutlikkuses kahtlustatavad. Nende otsingu lehelt valisin tähtkujuks Herkulese. Peale mõningast perioodi (tahtsin, et oleks alla 8 tunni) ja varjutuse tüüpi põhjal sorteerimist jõudsin täheni, mis kannab mitte midagi ütlevat nime TYC 3492-1272-1. Iseloomustatakse seda nii: periood 6 tundi ja 22 minutit, heleduse muutus 9.95-10.4 tähesuurust, muutlikkuse tüübi põhjal liigitatakse ta W UMa tähtede hulka.
W UMa (Suure Vankri tähtkujust viiendana avastatud muutlik täht) tähed on omapärased selle poolest, et kaks umbes meie Päikese mõõtu tähte tiirlevad üksteisele nii lähedal, et puutuvad oma "pindadega" kokku. Sellest ka kontaktkaksikute nimetus. Kui tähtede orbiidi tasand on samas sihis vaatesuunaga meilt kaksiktähele, näeme me tähtede üksteise poolt põhjustatud varjutusi, harilikult kahte ühe orbitaalperioodi jooksul.
Nii, pikk sissejuhatus sai läbi.
Kuigi olin enda arvates vaimu vaatlemiseks juba ette valmistanud, ei tekkinud õhtul 11 paiku aknast välja vaadates küll mingit tahtmist teleskoobi juurde minna. Väljas oli meeletu tuul ning põhjakaares paksud pilved. Tegutsesin siis niisamati arvuti taga.. aga vaatlema minemis e mõte tuli järjest sagedamini pähe. Lõpuks, umbes veerand 2 ajal öösel otsustasin - lähen ja vaatlen. Kuna ma olin teleskoobil CCD kaamera juba õhtupoolikul sisse lülitanud ja jahtuma jätnud, ei läinud teleskoobi ja fotomeetri tööle sättimisega kuigi kaua aega ning veidi enne kolmveerand kahte alustasin välja valitud tähe vaatlusega. Taevas hakkas juba heledamaks muutuma. Siiski vaatlesin kokku veidi üle tunni. Ilm oli "tõsise teaduse tegemiseks" kogu aeg väga ebasobiv - taevas kiiresti liikuvad pea nähtamatud ja hästi nähtavad pilved, lisaks kõva (kuid soe) tuul. Lõpetasin veidi enne taeva päris pilve minemist. Peale kalibreerimiskaadrite tegemist olin umbes neljaks kodus tagasi ja sain mõnuga põhku pugeda. Ahjaa, enne kodu poole asumist tegin koidutaevast ka paar pilti, taevas olid kõrged pilved justkui merelained ja hele täht Kapella nende sees. Siin on esimesed kaks maagia komponenti - väga meeldivalt kulgenud soe vaatlusöö ja meeldejääv vaatepilt. Вот романтика!
Päeval otsustasin andmed kiiresti ära töödelda. Kui vahepeal ei oleks lõunal käinud, oleks sellega kokku läinud umbes pool tundi. Lõpuks oli tulemus selline, mis tekitas elevuse õige tükiks ajaks:
Ilmselt on siinkohal paslik seletada, mis on pildil. Kastikesed vastavad üksikutele 30 sekundilise säriajaga tehtud kaadritele. Horisontaalsel teljel jookseb aeg, astronoomide poolt kasutatava Juliuse päeva kujul - tegelikult siis päeva murdosad alates viimasest keskpäevast, täpsemalt vaatluse aja ja möödunud keskpäeva vaheline aeg jagatud 24 tunniga. Vertikaalsel teljel on muutliku tähe heledusest lahutatud võrdlustähe heledus. Kuna kasutatud võrdlustäht on nõrgem (e. tähesuurust väljendav arv on suurem!), siis on vahe negatiivne (10.0-10.5 on ju -0.5 ;-) ). Igatahes näitab see kõverik, et alustasin vaatlust siis, kui täht oli kõige heledam ning lõpetasin veidi peale seda, kui oli toimunud väiksema või külmema tähe varjutus. Pisikene auk vaatlusreas, just varjutuse "põhjas", on tingitud teleskoobi torni kupli keeramisest - majakesest sinna minek, tegutsemine ja tagasi tulek võttis mitu minutit. Samas on see jupikene umbes üks kuuendik kogu heleduskõverast.Aga kus siin maagia on? Ma arvasin senimaani, et selle teleskoobiga on mind raske üllatada. Kuid nii kena heleduskõvera saamine hoolimata äärmiselt kehvast ilmast ja mitte just tippkvaliteediga CCD-kaamerast pani silma särama. Mõtlesin ka sellele, et mis oleks siis, kui oleksin läinud juba enne südaööd vaatlema :-D Ja sellele, et astronoomiahuvilistele on kokkutuleku ajaks pakkuda täitsa huvitav ja kiirelt tulemusi andev pooliseseisev vaatlusprojekt. Mis loodetavasti tekitab mõneski osalejas sügavamat huvi astronoomia vastu :-) Või kui ei tekita, siis on suur teleskoop, taevas sähvivad meteoorid ja soe ilm positiivne (ning minule isiklikult maagiline) kogemus.
neljapäev, 25. jaanuar 2007
Kuidas ma klaasi ja silikooniga lustisin
Et kõik ausalt ja järjekorrast kinni pidades ära rääkida, tuleb riskida silma välja torkamisega ning kirjutada ammu-ammu mustandisse jäänud akvaariumi kokkukleepimise jutt lõpuni.
Tegelikult juba vana aasta lõpus jõudis kätte see hetk, kui ma otsustasin akvaariumikasti kokku kleepida. Algust tegin sellega 30. detsembril. Kööki kui kõige tasasemasse kohta korteris püstitasin Ehitusplatsi - akvaariumi aluskapi raami, mille otsa mingi suvaline melamiinplaadist kapiuks. Et akvaarium pärast plaadilt kätte saada, kasutasin allapanuks sedasama kilet, mille sisse klaasid Marepleksis pakiti. Kile teibiga plaadi peale kinni, plaat omakorda teibiga alusraami külge.
Akvaariumi põhjaks mõeldud klaasitükk sai kõigepealt servadest atsetooniga hoolikalt puhtaks, ikka selleks et seal ühtegi rasvajälge ei oleks. Näpujälge ühesõnaga. Leidsin, et kaval on paksemaid kummikindaid kasutada. Köök sai igatahes atsetoonihaisu täis.
Et silikooniga vähem mäkerdada, kleepisin kõigi kleebitavate servade äärde maalriteibi ribad, üritades samal ajal teibi kaugust servadest ühesugusena hoida. Takkajärgitarkusena võin ütelda, et see on üks vastutusrikkamaid etappe kogu kleepimistöö jooksul.
Sama kohtlemise said külgede ja otste klaasid. Esmalt paigutasin ühe otsa ning seejärel selle ja põhja külge pikema külje. Üksinda on seda võrdlemisi ebamugav teha, seetõttu kutsusin Kersti appi klaase õiges asendis hoidma. Järgnes teine otsaklaas ning väikese pausi järel teine küljeklaas. Kahest nurgast kinnitasin klaasid ka nurgahoidjatega, kahju et neid rohkem ei olnud. Juba tahenema jäetud klaaskastil hakkasid silma torkama esimesed iluvead - kus oli silikoon laiali läinud, üks otsaklaas on õige pisut viltu jne.
Mis muud, kui jätsin selle kaadervärgi kuivama. Enne vee sisse valamist soovitatakse mitu päeva oodata, mina pidasin vastu vast neli. Kui akvaariumi poolest saadik vett täis valasin, oli esiti ärevus päris suur - ligi 60 liitrit vett köögipõrandal ei ole teab mis tore kogemus. Ei juhtunud midagi hullu. Järgmisel päeval kallasin kasti ääreni täis ning köök ei saanud rohkem märjaks, kui ämbrist maha loksus.
Lasin kasti vooliku abil tühjaks ning asusin žiletiga üleliigset silikooni maha kraapima. See on üks ropp ja tüütu töö. Kui keegi tahab ise akvaariumit ehitada, siis minu soe soovitus on proovida võimalikult puhtalt hakkama saada. Kuna selleks ajaks ei olnud akvaariumialuse kapi plaat veel valmis, siis seisis klaaskast piisavalt kaua köögis, et kutsuda esile Kersti nurinaid liiga paljudel kordadel :-p
Ahjaa, pildil ei ole näha, et pikemate külgede külge panin tugevdusribad, mis hoiavad ära klaaside liigse väljapoole paindumise. Enne ribasid paindus kumbki külg välja ca 3 millimeetrit, peale ribade liimimist aga vaevalt pool millimeetrit. Unerahu huvides on sellised ribakesed igati vajalikud. Võib-olla ei peaks neid 3 cm ülemisest servast panema, pigem 1.5-2 cm.
Plaadi tellisin samalt tuttavalt mööblimeistrilt, kes lõikas välja ka raami jupid. Vilunum silm saab ka juuresolevalt nirupoolselt pildilt aru, et plaat on tehtud tamme liimpuidust ning väga paksult üle lakitud.
Plaat sai kõvasti raami külge kinni ning peale seda kannatas kapihakatis juba väga suurt raskust, isegi mind (enda akvaariumikapi otsas troonimisest ma siia pilti ei pane). Kapi paigaldamine päris triviaalne ei olnud, sest vaevalt ca 35 aastat tagasi töömehed arvasid, et põrand ja selle peal olev parkett peaksid loodis olema ;-) Käepäraste vahenditega (nagu näiteks kunstnaha sarnane auto poleerimise lapp) sain vajalikud timmimised tehtud ning akvaariumi paigaldamine võis alata. Järgneval pildil on näha, kuidas kogu asi välja näeb:
See hall asjandus akvaariumi all on "spetsiaalne matt, mis hoiab ära akvaariumi purunemise juhusliku põhjaklaasi alla sattunud liivaterakese poolt põhjustatud liigtugevast survest". Maakeeli tavaline "lebomatt", millega matkamas käiakse. Ainult kaks korda õhem.
Mõni aeg hiljem oli akvaarium juba vett täis, põhjas peenikene graniitkillustik, sees mitmest kohast tänu ja/või šokolaadi eest saadud taimed. Mõõksabade paar ja pisikene Ancistrus kah. Esialgne pilt oli selline:
Tänaseks päevaks (10. juuliks 2007) on toimunud päris kõvasti muutusi:
Praeguseks kõik. Loodetavasti on edaspidi veidi rohkem mahti siia kribada, lapse sündimise järel leiab pea kogu Kersti ja arvestatav osa minu vabast ajast Otiga tegelemisele :-)
Tegelikult juba vana aasta lõpus jõudis kätte see hetk, kui ma otsustasin akvaariumikasti kokku kleepida. Algust tegin sellega 30. detsembril. Kööki kui kõige tasasemasse kohta korteris püstitasin Ehitusplatsi - akvaariumi aluskapi raami, mille otsa mingi suvaline melamiinplaadist kapiuks. Et akvaarium pärast plaadilt kätte saada, kasutasin allapanuks sedasama kilet, mille sisse klaasid Marepleksis pakiti. Kile teibiga plaadi peale kinni, plaat omakorda teibiga alusraami külge.
Akvaariumi põhjaks mõeldud klaasitükk sai kõigepealt servadest atsetooniga hoolikalt puhtaks, ikka selleks et seal ühtegi rasvajälge ei oleks. Näpujälge ühesõnaga. Leidsin, et kaval on paksemaid kummikindaid kasutada. Köök sai igatahes atsetoonihaisu täis.
Et silikooniga vähem mäkerdada, kleepisin kõigi kleebitavate servade äärde maalriteibi ribad, üritades samal ajal teibi kaugust servadest ühesugusena hoida. Takkajärgitarkusena võin ütelda, et see on üks vastutusrikkamaid etappe kogu kleepimistöö jooksul.
Sama kohtlemise said külgede ja otste klaasid. Esmalt paigutasin ühe otsa ning seejärel selle ja põhja külge pikema külje. Üksinda on seda võrdlemisi ebamugav teha, seetõttu kutsusin Kersti appi klaase õiges asendis hoidma. Järgnes teine otsaklaas ning väikese pausi järel teine küljeklaas. Kahest nurgast kinnitasin klaasid ka nurgahoidjatega, kahju et neid rohkem ei olnud. Juba tahenema jäetud klaaskastil hakkasid silma torkama esimesed iluvead - kus oli silikoon laiali läinud, üks otsaklaas on õige pisut viltu jne.
Mis muud, kui jätsin selle kaadervärgi kuivama. Enne vee sisse valamist soovitatakse mitu päeva oodata, mina pidasin vastu vast neli. Kui akvaariumi poolest saadik vett täis valasin, oli esiti ärevus päris suur - ligi 60 liitrit vett köögipõrandal ei ole teab mis tore kogemus. Ei juhtunud midagi hullu. Järgmisel päeval kallasin kasti ääreni täis ning köök ei saanud rohkem märjaks, kui ämbrist maha loksus.
Lasin kasti vooliku abil tühjaks ning asusin žiletiga üleliigset silikooni maha kraapima. See on üks ropp ja tüütu töö. Kui keegi tahab ise akvaariumit ehitada, siis minu soe soovitus on proovida võimalikult puhtalt hakkama saada. Kuna selleks ajaks ei olnud akvaariumialuse kapi plaat veel valmis, siis seisis klaaskast piisavalt kaua köögis, et kutsuda esile Kersti nurinaid liiga paljudel kordadel :-p
Ahjaa, pildil ei ole näha, et pikemate külgede külge panin tugevdusribad, mis hoiavad ära klaaside liigse väljapoole paindumise. Enne ribasid paindus kumbki külg välja ca 3 millimeetrit, peale ribade liimimist aga vaevalt pool millimeetrit. Unerahu huvides on sellised ribakesed igati vajalikud. Võib-olla ei peaks neid 3 cm ülemisest servast panema, pigem 1.5-2 cm.
Plaadi tellisin samalt tuttavalt mööblimeistrilt, kes lõikas välja ka raami jupid. Vilunum silm saab ka juuresolevalt nirupoolselt pildilt aru, et plaat on tehtud tamme liimpuidust ning väga paksult üle lakitud.
Plaat sai kõvasti raami külge kinni ning peale seda kannatas kapihakatis juba väga suurt raskust, isegi mind (enda akvaariumikapi otsas troonimisest ma siia pilti ei pane). Kapi paigaldamine päris triviaalne ei olnud, sest vaevalt ca 35 aastat tagasi töömehed arvasid, et põrand ja selle peal olev parkett peaksid loodis olema ;-) Käepäraste vahenditega (nagu näiteks kunstnaha sarnane auto poleerimise lapp) sain vajalikud timmimised tehtud ning akvaariumi paigaldamine võis alata. Järgneval pildil on näha, kuidas kogu asi välja näeb:
See hall asjandus akvaariumi all on "spetsiaalne matt, mis hoiab ära akvaariumi purunemise juhusliku põhjaklaasi alla sattunud liivaterakese poolt põhjustatud liigtugevast survest". Maakeeli tavaline "lebomatt", millega matkamas käiakse. Ainult kaks korda õhem.
Mõni aeg hiljem oli akvaarium juba vett täis, põhjas peenikene graniitkillustik, sees mitmest kohast tänu ja/või šokolaadi eest saadud taimed. Mõõksabade paar ja pisikene Ancistrus kah. Esialgne pilt oli selline:
Tänaseks päevaks (10. juuliks 2007) on toimunud päris kõvasti muutusi:
- Akvaariumil on korralikuma valgustuse alged (luminofoorlamp koos elektroonilise ballastiga) ning tööplaan ning elektriskeem, kuidas paigaldada neli olemasoleva elektroonilise taimeriga juhitavat luminofoorlampi
- Kapile on tekkinud küljed ja põhi ning alles lõpetamist ootavad esi- ja tagasein
- Akvaariumi peale on tehtud samuti tammepuust raam, mille sees hakkavad olema nimetatud lambid. Selle raami ülesandeks on mahutada kogu akvaariumi küljes olev tehnika ning veidi vähendada aurumist
- Soetatud veetestide abil jõudis kohale arusaamine, et Tõravere vesi on ropult kare: gH on 25 ja rohkem. Selliseid kalu ja taimi, kes sellises vees end väga hästi tunneksid, ei olegi nii palju. Mis tõstatab pöördosmoosaparaadi ostmise vajaduse... või siis destileeritud vee hankimise igaks veevahetuseks
- Soolas on ka väline kanisterfilter firmalt Eheim
- Varakult loojakarja läinud Ancistruse (kes ei tahtnud sugugi süüa) asemel elab akvaarimis pärlguraamide paar ja loomulikul teel tekkinud kümmekond erinevas suuruses mõõksaba.
Praeguseks kõik. Loodetavasti on edaspidi veidi rohkem mahti siia kribada, lapse sündimise järel leiab pea kogu Kersti ja arvestatav osa minu vabast ajast Otiga tegelemisele :-)
kolmapäev, 10. jaanuar 2007
Kuni 5 meetrini puhas pask
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et juba mõni aeg tagasi hakkas paistma võimalus krundi geoloogiliste mõõtmiste tegemiseks. Aasta esimesel nädalal jõudis kätte see hetk, et aktsioon hakkas omandama väga konkreetset kuju ning kava. Sõber Küpsi abiga sain selgeks, mida tuleks enne reaalseid uuringuid teha. Loomulikult krundile maha märkida tulevase maja asukoht, ei ole hullu, kui mõningase varuga.
Läksime elukaaslase Kerstiga 7. jaanuari lõuna paiku mõõtma ning piiritokke paika panema. Kokkuvõtteks võib ütelda, et madistasime seal kuni pimedani. Järgmise päeva hommikul, mõned tunnid enne geoloogi tulekut, sai selgeks, et me olime maja asukoha väga valesti välja mõõtnud. Mis seal ikka, hakkasin esmaspäeva ennelõunal siis uuesti mõõtma, võttes abiks kõrgtehnoloogilised vahendid (pühapäevase meetrise sammuga sirkli ning kirve asemel) - kompassi nimelt. Sellise vana (tehtud ilmselt 60ndail aastail Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu avarustes) ja kalli (1 rubla 20 kopikat).
Jõudsin parajasti ühe majaaseme nurga paika panna, kui õnneks geoloog kohale jõudis ning tema teodoliidi abil ei läinud varasemaga võrreldes suisa täppismõõtmiste tegemiseks hirmus kaua väärtuslikku valget aega.
Aukude kohad mõõdetud, hakati igas punktis vardaid maasse rammima. Aparaat oli moodne, multifunktsionaalne ja tark, meenutas kaugjuhtimisega tanki. Uuringu iva oli selles, et peksti kindla raskusega varrast maasse, loendades seda, kui mitut lööki on vaja 20 cm võrra sügavamale tungimiseks. Selle meetodi õigeks nimetuseks on löökpenetratsioon. Esimene pool meetrit läks enamvähem ühe matsuga, edasi nihkus varras 10..1 sentimeetri haaval sügavamale. Kuni kolmes punktis umbes 5+ meetri peal jõuti kõva aluspõhjani. Neljandas punktis läks peale u. 4 meetrit varda liikumine jälle väga jõudsaks ning lõplikult saadi "põhi kätte" alles ca 9 meetri peal. Ei teagi, mis seal oli, kas lõhe liivakivis, mingi uhtorg vms. Kui ma küsisin, et kuidas see pinnas üldiselt tundub, siis ütles geoloog, rõõmus noor mees, postituse pealkirjas toodud fraasi. Mis mind rõõmust hüppama just ei pannud. Aga ega iidne merepõhi minu rõõmustamisest või kurvastamisest küsi.
Viimane töö oli pinnaseproovi võtmine, milleks masinale pandi külge selline varras, kus alumises otsas oli veidi üle meetri pikkune toru, mille küljel kaks pikutist lõhet. See toru rammiti ka maasse ning tõmmati umbes iga meetri järel uuesti välja, et vaadata, mis kraam sinna torusse on jäänud. Peal oli ca 40 cm jagu päris korralikku tumedat mulda, allpool rohkem või vähem savi ja liiva segu - liivsavi. Edasi sekka päris puhast savi ning savi vaheldumisi liivakiviga ning liivakivi vaheldumisi saviga. Kena kook. Umbes 3 meetri ja 3.80 vahel oli juba põhiliselt purunenud liivakivi (mitte harjunud punakas vaid hoopis sinine!) pudi ja väga kõva aluspõhja savi.
Pidime mõõtma ka pinnasevee tase, kuid kohe peale pimeduse saabumist lõppenud puurimist ei saanud me mõõdulati alumist otsa õieti porisekski. Ka järgmisel päeval tundus augu põhi valdavalt kuiv olema. Hea seegi.
Läksime elukaaslase Kerstiga 7. jaanuari lõuna paiku mõõtma ning piiritokke paika panema. Kokkuvõtteks võib ütelda, et madistasime seal kuni pimedani. Järgmise päeva hommikul, mõned tunnid enne geoloogi tulekut, sai selgeks, et me olime maja asukoha väga valesti välja mõõtnud. Mis seal ikka, hakkasin esmaspäeva ennelõunal siis uuesti mõõtma, võttes abiks kõrgtehnoloogilised vahendid (pühapäevase meetrise sammuga sirkli ning kirve asemel) - kompassi nimelt. Sellise vana (tehtud ilmselt 60ndail aastail Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu avarustes) ja kalli (1 rubla 20 kopikat).
Jõudsin parajasti ühe majaaseme nurga paika panna, kui õnneks geoloog kohale jõudis ning tema teodoliidi abil ei läinud varasemaga võrreldes suisa täppismõõtmiste tegemiseks hirmus kaua väärtuslikku valget aega.
Aukude kohad mõõdetud, hakati igas punktis vardaid maasse rammima. Aparaat oli moodne, multifunktsionaalne ja tark, meenutas kaugjuhtimisega tanki. Uuringu iva oli selles, et peksti kindla raskusega varrast maasse, loendades seda, kui mitut lööki on vaja 20 cm võrra sügavamale tungimiseks. Selle meetodi õigeks nimetuseks on löökpenetratsioon. Esimene pool meetrit läks enamvähem ühe matsuga, edasi nihkus varras 10..1 sentimeetri haaval sügavamale. Kuni kolmes punktis umbes 5+ meetri peal jõuti kõva aluspõhjani. Neljandas punktis läks peale u. 4 meetrit varda liikumine jälle väga jõudsaks ning lõplikult saadi "põhi kätte" alles ca 9 meetri peal. Ei teagi, mis seal oli, kas lõhe liivakivis, mingi uhtorg vms. Kui ma küsisin, et kuidas see pinnas üldiselt tundub, siis ütles geoloog, rõõmus noor mees, postituse pealkirjas toodud fraasi. Mis mind rõõmust hüppama just ei pannud. Aga ega iidne merepõhi minu rõõmustamisest või kurvastamisest küsi.
Viimane töö oli pinnaseproovi võtmine, milleks masinale pandi külge selline varras, kus alumises otsas oli veidi üle meetri pikkune toru, mille küljel kaks pikutist lõhet. See toru rammiti ka maasse ning tõmmati umbes iga meetri järel uuesti välja, et vaadata, mis kraam sinna torusse on jäänud. Peal oli ca 40 cm jagu päris korralikku tumedat mulda, allpool rohkem või vähem savi ja liiva segu - liivsavi. Edasi sekka päris puhast savi ning savi vaheldumisi liivakiviga ning liivakivi vaheldumisi saviga. Kena kook. Umbes 3 meetri ja 3.80 vahel oli juba põhiliselt purunenud liivakivi (mitte harjunud punakas vaid hoopis sinine!) pudi ja väga kõva aluspõhja savi.
Pidime mõõtma ka pinnasevee tase, kuid kohe peale pimeduse saabumist lõppenud puurimist ei saanud me mõõdulati alumist otsa õieti porisekski. Ka järgmisel päeval tundus augu põhi valdavalt kuiv olema. Hea seegi.
Tellimine:
Postitused (Atom)