Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et juba mõni aeg tagasi hakkas paistma võimalus krundi geoloogiliste mõõtmiste tegemiseks. Aasta esimesel nädalal jõudis kätte see hetk, et aktsioon hakkas omandama väga konkreetset kuju ning kava. Sõber Küpsi abiga sain selgeks, mida tuleks enne reaalseid uuringuid teha. Loomulikult krundile maha märkida tulevase maja asukoht, ei ole hullu, kui mõningase varuga.
Läksime elukaaslase Kerstiga 7. jaanuari lõuna paiku mõõtma ning piiritokke paika panema. Kokkuvõtteks võib ütelda, et madistasime seal kuni pimedani. Järgmise päeva hommikul, mõned tunnid enne geoloogi tulekut, sai selgeks, et me olime maja asukoha väga valesti välja mõõtnud. Mis seal ikka, hakkasin esmaspäeva ennelõunal siis uuesti mõõtma, võttes abiks kõrgtehnoloogilised vahendid (pühapäevase meetrise sammuga sirkli ning kirve asemel) - kompassi nimelt. Sellise vana (tehtud ilmselt 60ndail aastail Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu avarustes) ja kalli (1 rubla 20 kopikat).
Jõudsin parajasti ühe majaaseme nurga paika panna, kui õnneks geoloog kohale jõudis ning tema teodoliidi abil ei läinud varasemaga võrreldes suisa täppismõõtmiste tegemiseks hirmus kaua väärtuslikku valget aega.
Aukude kohad mõõdetud, hakati igas punktis vardaid maasse rammima. Aparaat oli moodne, multifunktsionaalne ja tark, meenutas kaugjuhtimisega tanki. Uuringu iva oli selles, et peksti kindla raskusega varrast maasse, loendades seda, kui mitut lööki on vaja 20 cm võrra sügavamale tungimiseks. Selle meetodi õigeks nimetuseks on löökpenetratsioon. Esimene pool meetrit läks enamvähem ühe matsuga, edasi nihkus varras 10..1 sentimeetri haaval sügavamale. Kuni kolmes punktis umbes 5+ meetri peal jõuti kõva aluspõhjani. Neljandas punktis läks peale u. 4 meetrit varda liikumine jälle väga jõudsaks ning lõplikult saadi "põhi kätte" alles ca 9 meetri peal. Ei teagi, mis seal oli, kas lõhe liivakivis, mingi uhtorg vms. Kui ma küsisin, et kuidas see pinnas üldiselt tundub, siis ütles geoloog, rõõmus noor mees, postituse pealkirjas toodud fraasi. Mis mind rõõmust hüppama just ei pannud. Aga ega iidne merepõhi minu rõõmustamisest või kurvastamisest küsi.
Viimane töö oli pinnaseproovi võtmine, milleks masinale pandi külge selline varras, kus alumises otsas oli veidi üle meetri pikkune toru, mille küljel kaks pikutist lõhet. See toru rammiti ka maasse ning tõmmati umbes iga meetri järel uuesti välja, et vaadata, mis kraam sinna torusse on jäänud. Peal oli ca 40 cm jagu päris korralikku tumedat mulda, allpool rohkem või vähem savi ja liiva segu - liivsavi. Edasi sekka päris puhast savi ning savi vaheldumisi liivakiviga ning liivakivi vaheldumisi saviga. Kena kook. Umbes 3 meetri ja 3.80 vahel oli juba põhiliselt purunenud liivakivi (mitte harjunud punakas vaid hoopis sinine!) pudi ja väga kõva aluspõhja savi.
Pidime mõõtma ka pinnasevee tase, kuid kohe peale pimeduse saabumist lõppenud puurimist ei saanud me mõõdulati alumist otsa õieti porisekski. Ka järgmisel päeval tundus augu põhi valdavalt kuiv olema. Hea seegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar