Astromaagia

Mõlgutades mõtteid, mida rääkida tuleval astronoomiahuviliste kokkutulekul tähistaeva vaatlemisest, uurisin erinevaid muutlike tähtede andmebaase. Vaja oli leida suhteliselt hele ja võimalikult lühikese orbitaalperioodiga varjutusmuutlik kaksiktäht, mis oleks augusti alguses ka hästi vaadeldav. Väga palju tingimusi.. aga muutlikke tähti on väga (mul ei ole piisavalt pikad käed, et näidata kui palju täpselt), väga palju.
Kiikasin "koorekoorijate" veebisaidile (projekt ASAS), kuid nendel olla arvutid pooleldi katki ja mõistlikke andmeid nende käest ei saa. Koorekoorijateks nimetan ma neid seetõttu, et nende fotoobjektiividega relvastatud CCD-kaamerad annavad terve lõuna- ja põhjapoolkera tähistaeva kohta väga sageli hea kvaliteediga heledusmõõtmisi. Nii on pea võimatu avastada uusi lühikese perioodi ja suure heleduse amplituudiga muutlikke tähti (kui nood tähed ei ole just üpris nõrgad).
Lõpuks tuli meelde, et Ameerika muutlike tähtede vaatlejate organisatsioonil on avatud veebisait, mis kannab nime Variable Star Index ning kuhu nad plaanivad koondada kõik teada olevad muutlikud tähed ning ka muutlikkuses kahtlustatavad. Nende otsingu lehelt valisin tähtkujuks Herkulese. Peale mõningast perioodi (tahtsin, et oleks alla 8 tunni) ja varjutuse tüüpi põhjal sorteerimist jõudsin täheni, mis kannab mitte midagi ütlevat nime TYC 3492-1272-1. Iseloomustatakse seda nii: periood 6 tundi ja 22 minutit, heleduse muutus 9.95-10.4 tähesuurust, muutlikkuse tüübi põhjal liigitatakse ta W UMa tähtede hulka.
W UMa (Suure Vankri tähtkujust viiendana avastatud muutlik täht) tähed on omapärased selle poolest, et kaks umbes meie Päikese mõõtu tähte tiirlevad üksteisele nii lähedal, et puutuvad oma "pindadega" kokku. Sellest ka kontaktkaksikute nimetus. Kui tähtede orbiidi tasand on samas sihis vaatesuunaga meilt kaksiktähele, näeme me tähtede üksteise poolt põhjustatud varjutusi, harilikult kahte ühe orbitaalperioodi jooksul.
Nii, pikk sissejuhatus sai läbi.
Kuigi olin enda arvates vaimu vaatlemiseks juba ette valmistanud, ei tekkinud õhtul 11 paiku aknast välja vaadates küll mingit tahtmist teleskoobi juurde minna. Väljas oli meeletu tuul ning põhjakaares paksud pilved. Tegutsesin siis niisamati arvuti taga.. aga vaatlema minemis e mõte tuli järjest sagedamini pähe. Lõpuks, umbes veerand 2 ajal öösel otsustasin - lähen ja vaatlen. Kuna ma olin teleskoobil CCD kaamera juba õhtupoolikul sisse lülitanud ja jahtuma jätnud, ei läinud teleskoobi ja fotomeetri tööle sättimisega kuigi kaua aega ning veidi enne kolmveerand kahte alustasin välja valitud tähe vaatlusega. Taevas hakkas juba heledamaks muutuma. Siiski vaatlesin kokku veidi üle tunni. Ilm oli "tõsise teaduse tegemiseks" kogu aeg väga ebasobiv - taevas kiiresti liikuvad pea nähtamatud ja hästi nähtavad pilved, lisaks kõva (kuid soe) tuul. Lõpetasin veidi enne taeva päris pilve minemist. Peale kalibreerimiskaadrite tegemist olin umbes neljaks kodus tagasi ja sain mõnuga põhku pugeda. Ahjaa, enne kodu poole asumist tegin koidutaevast ka paar pilti, taevas olid kõrged pilved justkui merelained ja hele täht Kapella nende sees. Siin on esimesed kaks maagia komponenti - väga meeldivalt kulgenud soe vaatlusöö ja meeldejääv vaatepilt. Вот романтика!
Päeval otsustasin andmed kiiresti ära töödelda. Kui vahepeal ei oleks lõunal käinud, oleks sellega kokku läinud umbes pool tundi. Lõpuks oli tulemus selline, mis tekitas elevuse õige tükiks ajaks:
Ilmselt on siinkohal paslik seletada, mis on pildil. Kastikesed vastavad üksikutele 30 sekundilise säriajaga tehtud kaadritele. Horisontaalsel teljel jookseb aeg, astronoomide poolt kasutatava Juliuse päeva kujul - tegelikult siis päeva murdosad alates viimasest keskpäevast, täpsemalt vaatluse aja ja möödunud keskpäeva vaheline aeg jagatud 24 tunniga. Vertikaalsel teljel on muutliku tähe heledusest lahutatud võrdlustähe heledus. Kuna kasutatud võrdlustäht on nõrgem (e. tähesuurust väljendav arv on suurem!), siis on vahe negatiivne (10.0-10.5 on ju -0.5 ;-) ). Igatahes näitab see kõverik, et alustasin vaatlust siis, kui täht oli kõige heledam ning lõpetasin veidi peale seda, kui oli toimunud väiksema või külmema tähe varjutus. Pisikene auk vaatlusreas, just varjutuse "põhjas", on tingitud teleskoobi torni kupli keeramisest - majakesest sinna minek, tegutsemine ja tagasi tulek võttis mitu minutit. Samas on see jupikene umbes üks kuuendik kogu heleduskõverast.
Aga kus siin maagia on? Ma arvasin senimaani, et selle teleskoobiga on mind raske üllatada. Kuid nii kena heleduskõvera saamine hoolimata äärmiselt kehvast ilmast ja mitte just tippkvaliteediga CCD-kaamerast pani silma särama. Mõtlesin ka sellele, et mis oleks siis, kui oleksin läinud juba enne südaööd vaatlema :-D Ja sellele, et astronoomiahuvilistele on kokkutuleku ajaks pakkuda täitsa huvitav ja kiirelt tulemusi andev pooliseseisev vaatlusprojekt. Mis loodetavasti tekitab mõneski osalejas sügavamat huvi astronoomia vastu :-) Või kui ei tekita, siis on suur teleskoop, taevas sähvivad meteoorid ja soe ilm positiivne (ning minule isiklikult maagiline) kogemus.