Pudelid ja potid

Eelmises postituses kirjutasin oma seiklustest viinamarjanduse radadel ning sellest, kuidas ma viimastel kuudel omal elu huvitavamaks proovin teha. Igatahes, New York Muscat'i ja Arkadia ligunesid 3 päeva juurekasvuergutiga vürtsitatud vees ja pärast ligunemist nägid kõik pistoksad ilusad välja. Ei teagi, kas see ainult tundus või oligi nii, kuid osad pungad paistsid ka veidi suuremaks paisunud olevat.
Pottidega oli lugu üsna nukker - suuremates poodides müüdavad potid on kõik nö tavapäraste proportsioonidega, kõrgeid ja kitsaid potte ei paistnud. Vaid Bauhofis ütles müüja, et neil oli ka selliseid, roosipottide nimetuse all, kuid hetkel on otsas. Mis seal ikka, võtsin siis lihtsalt kaks vähe suuremat potti (et okstel kaks punga ikka mulla sisse jääksid). Mõtlesin esiti, et panen ühe oska ka veepudelist tehtud "potti", kuid veidi aru pidades tundus, et sellest juurduma läinud pistoksa koos mullapalliga kätte saamine võib päris keeruliseks osutuda.
Vees juurdumise nõude saamiseks ostsin paar 1,5 L joogiveepudelit, ostetud pudelid on täiesti lameda põhjaga, erinevalt (valdavalt) levinud mitme põhjasopistusega pudelitüübist. Lõikasin noaga pudelitel kaelaosa maha, osaliselt ka vastavalt pistokste kõrgusele (Arkadia omad on jupp maad lühemad). Juurutuspudelid valasin vähemalt kahe punga kõrguseni täis keedetud vett.
Mullaks plaanisin algul kasutada päris tavalist istutusturvast, kuid lõpuks võtsin kasutusele siiski Biolani külvi- ja pikeerimismulla. Kirjade järgi koosneb see kasvuturbast ja liivast, lisatud on ka põhiväetisi.
Pistoksad on jagatud ja eraldatud nelja gruppi vastavalt sordile ja juurutusmeetodile. Ühes potis koos kaks New York Muscatit, teises neli Arkadiat (sh. üks kahe pungaga oks), ühes pudelis kaks New York Muscatit, teises kolm Arkadiat. Pottides olevad pistoksad seadsin nii, et pungad vaatavad pigem sissepoole (ehk aitab vältida hilisemaid vigastusi), pudelites ei ole suurt midagi teha. Nii pudelisse kui mulda läks ka üks selline oks, millel alumise punga alt sai veidi koort pealt ära lõigatud.
Mulda sai hoolega kastetud, kuni alt hakkas vett välja tulema. Nii pudelid kui potid koos pistokstega said pealt kaetud õhukeste kilekottidega, et hoida okste juures kõrgemat niiskustaset. Edaspidi panen pottidele (aga võib-olla ka pudelitele) "sangad" mis peaksid kilekoti okstest ja võrsetest eemal hoidma (kondensvesi!).
Lõpuks tuleb otsustada, kui keeruliseks selle ettevõtmisega edasi minna. Mul on olemas istikutele mõeldud soojendusmatt, potid tasub võib-olla sinna peale panna.
Nüüd aga ei ole muud, kui oodata mida järgnevad nädalad toovad.

Viinapuu pistokste juurutamine

Sissejuhatus

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest - ehk siis sealt, et 2013. aasta suvel hakul tekkisid meil aiamaale "pulli pärast" kaks viinapuud. Ostetud said nad kaubandusketist, üks "õues kasvatamiseks sobivad", teine "parem kasvuhoonesse panna". Siltide pealt loetult vastavalt "Zilga" ja "Fabel". Tegime müüja õpetuse järgi, üks kasvuhoone kagupoolse otsaseina juurde õue, teine kohe seina taha. Kuna ostsime juba mitmeaastased istikud (arvaksin, et kahe aasta vanused, kolmas jooksmas), olid mõningase üllatusena mõlemal taimel ka paar õisikut küljes. Võiks arvata, et päris algajatena me viinamarju ei saanudki, kuid võta näpust - hoolimata mitte midagi tegemisest (oskasime kaasaga neid vaid kasta) olid sügisel mõnevõrra kosunud väätide otsas ka paar pisikest (noh, 10 marjaga ehk) tarja ka! Maitsel polnud väga vigagi. Talveks läks kasvuhoonetaim kogu täiega mulla alla, Zilga aga kuuseokste alla puhkama.
Järgnevatel aastatel sai taimi isenese tarkusest, Mr. Google abiga ning Jaan Kivistiku "Maalehe viinamarjaraamatu" näpunäidete järgi neid pügatud. Lõikus kippus minu hooleks jääma, kuna kaasa ei raatsinud taimi rappida :-) Hoolimata regulaarsest lõikusest kippus eriti kasvuhoones olev Fabel kõvasti laiutama, 2015. aasta kevadel oli talvitunud tihnik päris tõsine. Järelikult ei olnud piisavalt karmikäelised. Loomulikult ei olnud tüvede rägastikus ka mingit erilist süsteemi... Aga hoolimata kõigest (sh. väga külmast juulikuust) saime 2015. aasta sügisel Zilgalt juba ämbritäie marju, Fabelilt veidi vähem!
Viinamarju süües kasvab isu. 2016. aastal otsustasin asja põhjalikumalt ette võtta, lugesin veel enam (ja mitu korda üle :-) ), vaatasin Youtubest mujal maailmas tehtud videosid jne. Kindel plaan oli muretseda ka mõni vähe edevam (loe: suuremate marjadega) lauaviinamarjasort. Harri Poomi poolt Tõrvaaugu aiandis tehtud viinapuukatse andis natukene vihjeid ka, Arkadia ja Victoria tundusid nii suuremate marjade kui arvestatava väljakutse mõttes hea valik olema. Kahjuks Arkadia istikuid 2016. aasta kevadel (2015. aasta kehva suve tõttu) saada ei õnnestunud. Suvel otsustasin Avatud Talude päeval Pruuli Kaska tallu kaema minna, kuidas siis Eestis tegelikult viinapuid kasvatatakse. Muljed olid ülivõrdelised, kaasa õnnestus sealt saada ka kaks Victoria istikut, üks leidis koha minu ja teine venna kasvuhoones!
Ei ole eriline uudis, et teooria ja praktika pole alati päris üks ja sama, eriti juhul, kui tekkivatele küsimustele ei saa lihtsalt/jooksvalt vastuseid. Viinapuud - eriti omajagu aega "kodustamata" kasvanud - ei paista sugugi sarnased nendele joonistele, mida raamatutes enamasti näidatakse. Kui 2016. aasta sügisel märkasin Harri Poomi viinapuude sügislõikuse koolituse kuulutust, oli otsus kiire - pole paremat võimalust õppimiseks kui meistrilt! Õppepäev oli tõesti kasulik (soovitaksin seda kõigile algajatele viinamarjakasvatajatele) ning andis viinapuude lõikamise osas kõvasti kindlust. Õues kasvav Zilga nägi peale koolitusel õpitu rakendamist küllalt... minimalistlik välja - pikk lõikus ikkagi ;-) Sügisel avastasin Youtubest ka Tom Zabadali viinamarjakasvatuse videode seeria (üle 40 video!), mis on küll üsna pikad ja võib-olla veidi aeglased, kuid päris põhjalikud ja süstemaatilised.
Lisaks tegutsemistarkusele sain õppepäevalt kaasa ka kaua igatsetud Arkadia ning väga maitsvate marjadega üllatanud New York Muscati pistoksad. Viimased said väga esinduslikud, Arkadia omad aga võrdlemisi peenikesed.

Pliiatsitest viinapuudeks

Pistoksad veetsid kolm kuud toidukilesse mässitult külmkapi alumises sahtlis.

New York Muscat'i ja Arkadia pistoksad ligunemas

Jaanuari alguses neid kontrollides avastasin aga, et Arkadia kilerulli ots oli pisut lahti läinud. Muretsesin, et viimati on oksad külmkapis sootuks ära kuivanud! Otsustasin eile õhtul nad (kuigi võib-olla on õige pisut vara) siiski "hakkama panna".
Varem tehtud eeltöö ja Harri Poomi näpunäidete (sh. sealt) põhjal tegin järgmise plaani:
Kummastki sordist pooled oksad juurutan vees, pooled aga turbas. Igast komplektist ühele oksale teen ka koore sisse mõned lõiked, et paljastada koore all olev kambium - ka nendest kohtadest võiksid juured arenema hakata.
Muretsesin omale ka Seemnemaailmast Heteroauksin-nimelist juure kasvustimulaatorit (2x0.1g tabletti maksis paar eurot) ning panin seda okste leotamise vette. Nüüd jäävad oksad pea kaheks ööpäevaks sinna ligunema ning seejärel rändavad osad neist alumist otsa pidi vette ligunema, teised aga ülemise pungani turbasse.
Juuresoleval pildil on näha kaks kimpu pistoksi, läbimõõdu hindamiseks lisatud tavalise värvipliiatsi taga on New York Muscat, ees kimp Arkadiat. Muide, pistokste alumisi lõikeid uuendades avastasin, et kõik pistoksad näevad väga elusad välja ja ei ilmuta mingeid kuivamise märke! Elame näeme - mõned tulevased nädalad saavad kahtlemata üsna ootusrikkad olema :-)