Kuidas ma klaasi ja silikooniga lustisin

Et kõik ausalt ja järjekorrast kinni pidades ära rääkida, tuleb riskida silma välja torkamisega ning kirjutada ammu-ammu mustandisse jäänud akvaariumi kokkukleepimise jutt lõpuni.
Tegelikult juba vana aasta lõpus jõudis kätte see hetk, kui ma otsustasin akvaariumikasti kokku kleepida. Algust tegin sellega 30. detsembril. Kööki kui kõige tasasemasse kohta korteris püstitasin Ehitusplatsi - akvaariumi aluskapi raami, mille otsa mingi suvaline melamiinplaadist kapiuks. Et akvaarium pärast plaadilt kätte saada, kasutasin allapanuks sedasama kilet, mille sisse klaasid Marepleksis pakiti. Kile teibiga plaadi peale kinni, plaat omakorda teibiga alusraami külge.
Akvaariumi põhjaks mõeldud klaasitükk sai kõigepealt servadest atsetooniga hoolikalt puhtaks, ikka selleks et seal ühtegi rasvajälge ei oleks. Näpujälge ühesõnaga. Leidsin, et kaval on paksemaid kummikindaid kasutada. Köök sai igatahes atsetoonihaisu täis.
Et silikooniga vähem mäkerdada, kleepisin kõigi kleebitavate servade äärde maalriteibi ribad, üritades samal ajal teibi kaugust servadest ühesugusena hoida. Takkajärgitarkusena võin ütelda, et see on üks vastutusrikkamaid etappe kogu kleepimistöö jooksul.
Sama kohtlemise said külgede ja otste klaasid. Esmalt paigutasin ühe otsa ning seejärel selle ja põhja külge pikema külje. Üksinda on seda võrdlemisi ebamugav teha, seetõttu kutsusin Kersti appi klaase õiges asendis hoidma. Järgnes teine otsaklaas ning väikese pausi järel teine küljeklaas. Kahest nurgast kinnitasin klaasid ka nurgahoidjatega, kahju et neid rohkem ei olnud. Juba tahenema jäetud klaaskastil hakkasid silma torkama esimesed iluvead - kus oli silikoon laiali läinud, üks otsaklaas on õige pisut viltu jne.

Mis muud, kui jätsin selle kaadervärgi kuivama. Enne vee sisse valamist soovitatakse mitu päeva oodata, mina pidasin vastu vast neli. Kui akvaariumi poolest saadik vett täis valasin, oli esiti ärevus päris suur - ligi 60 liitrit vett köögipõrandal ei ole teab mis tore kogemus. Ei juhtunud midagi hullu. Järgmisel päeval kallasin kasti ääreni täis ning köök ei saanud rohkem märjaks, kui ämbrist maha loksus.
Lasin kasti vooliku abil tühjaks ning asusin žiletiga üleliigset silikooni maha kraapima. See on üks ropp ja tüütu töö. Kui keegi tahab ise akvaariumit ehitada, siis minu soe soovitus on proovida võimalikult puhtalt hakkama saada. Kuna selleks ajaks ei olnud akvaariumialuse kapi plaat veel valmis, siis seisis klaaskast piisavalt kaua köögis, et kutsuda esile Kersti nurinaid liiga paljudel kordadel :-p
Ahjaa, pildil ei ole näha, et pikemate külgede külge panin tugevdusribad, mis hoiavad ära klaaside liigse väljapoole paindumise. Enne ribasid paindus kumbki külg välja ca 3 millimeetrit, peale ribade liimimist aga vaevalt pool millimeetrit. Unerahu huvides on sellised ribakesed igati vajalikud. Võib-olla ei peaks neid 3 cm ülemisest servast panema, pigem 1.5-2 cm.
Plaadi tellisin samalt tuttavalt mööblimeistrilt, kes lõikas välja ka raami jupid. Vilunum silm saab ka juuresolevalt nirupoolselt pildilt aru, et plaat on tehtud tamme liimpuidust ning väga paksult üle lakitud.

Plaat sai kõvasti raami külge kinni ning peale seda kannatas kapihakatis juba väga suurt raskust, isegi mind (enda akvaariumikapi otsas troonimisest ma siia pilti ei pane). Kapi paigaldamine päris triviaalne ei olnud, sest vaevalt ca 35 aastat tagasi töömehed arvasid, et põrand ja selle peal olev parkett peaksid loodis olema ;-) Käepäraste vahenditega (nagu näiteks kunstnaha sarnane auto poleerimise lapp) sain vajalikud timmimised tehtud ning akvaariumi paigaldamine võis alata. Järgneval pildil on näha, kuidas kogu asi välja näeb:

See hall asjandus akvaariumi all on "spetsiaalne matt, mis hoiab ära akvaariumi purunemise juhusliku põhjaklaasi alla sattunud liivaterakese poolt põhjustatud liigtugevast survest". Maakeeli tavaline "lebomatt", millega matkamas käiakse. Ainult kaks korda õhem.
Mõni aeg hiljem oli akvaarium juba vett täis, põhjas peenikene graniitkillustik, sees mitmest kohast tänu ja/või šokolaadi eest saadud taimed. Mõõksabade paar ja pisikene Ancistrus kah. Esialgne pilt oli selline:

Tänaseks päevaks (10. juuliks 2007) on toimunud päris kõvasti muutusi:

• Akvaariumil on korralikuma valgustuse alged (luminofoorlamp koos elektroonilise ballastiga) ning tööplaan ning elektriskeem, kuidas paigaldada neli olemasoleva elektroonilise taimeriga juhitavat luminofoorlampi
• Kapile on tekkinud küljed ja põhi ning alles lõpetamist ootavad esi- ja tagasein
• Akvaariumi peale on tehtud samuti tammepuust raam, mille sees hakkavad olema nimetatud lambid. Selle raami ülesandeks on mahutada kogu akvaariumi küljes olev tehnika ning veidi vähendada aurumist
• Soetatud veetestide abil jõudis kohale arusaamine, et Tõravere vesi on ropult kare: gH on 25 ja rohkem. Selliseid kalu ja taimi, kes sellises vees end väga hästi tunneksid, ei olegi nii palju. Mis tõstatab pöördosmoosaparaadi ostmise vajaduse... või siis destileeritud vee hankimise igaks veevahetuseks
• Soolas on ka väline kanisterfilter firmalt Eheim
• Varakult loojakarja läinud Ancistruse (kes ei tahtnud sugugi süüa) asemel elab akvaarimis pärlguraamide paar ja loomulikul teel tekkinud kümmekond erinevas suuruses mõõksaba.

Veidikene on selle kastiga ka muresid olnud, sest peale korralikuma valgustuse paigaldamist hakkas akvaariumis tasapisi levima mingit sorti niitvetikas, mis moodustab tihedaid ümmargusi puhmaid ja muudab akvaariumi üldpildi suhtkoht nigelaks. Noid puntraid peab siis sageli välja kiskuma.
Praeguseks kõik. Loodetavasti on edaspidi veidi rohkem mahti siia kribada, lapse sündimise järel leiab pea kogu Kersti ja arvestatav osa minu vabast ajast Otiga tegelemisele :-)

Kuni 5 meetrini puhas pask

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et juba mõni aeg tagasi hakkas paistma võimalus krundi geoloogiliste mõõtmiste tegemiseks. Aasta esimesel nädalal jõudis kätte see hetk, et aktsioon hakkas omandama väga konkreetset kuju ning kava. Sõber Küpsi abiga sain selgeks, mida tuleks enne reaalseid uuringuid teha. Loomulikult krundile maha märkida tulevase maja asukoht, ei ole hullu, kui mõningase varuga.
Läksime elukaaslase Kerstiga 7. jaanuari lõuna paiku mõõtma ning piiritokke paika panema. Kokkuvõtteks võib ütelda, et madistasime seal kuni pimedani. Järgmise päeva hommikul, mõned tunnid enne geoloogi tulekut, sai selgeks, et me olime maja asukoha väga valesti välja mõõtnud. Mis seal ikka, hakkasin esmaspäeva ennelõunal siis uuesti mõõtma, võttes abiks kõrgtehnoloogilised vahendid (pühapäevase meetrise sammuga sirkli ning kirve asemel) - kompassi nimelt. Sellise vana (tehtud ilmselt 60ndail aastail Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu avarustes) ja kalli (1 rubla 20 kopikat).
Jõudsin parajasti ühe majaaseme nurga paika panna, kui õnneks geoloog kohale jõudis ning tema teodoliidi abil ei läinud varasemaga võrreldes suisa täppismõõtmiste tegemiseks hirmus kaua väärtuslikku valget aega.
Aukude kohad mõõdetud, hakati igas punktis vardaid maasse rammima. Aparaat oli moodne, multifunktsionaalne ja tark, meenutas kaugjuhtimisega tanki. Uuringu iva oli selles, et peksti kindla raskusega varrast maasse, loendades seda, kui mitut lööki on vaja 20 cm võrra sügavamale tungimiseks. Selle meetodi õigeks nimetuseks on löökpenetratsioon. Esimene pool meetrit läks enamvähem ühe matsuga, edasi nihkus varras 10..1 sentimeetri haaval sügavamale. Kuni kolmes punktis umbes 5+ meetri peal jõuti kõva aluspõhjani. Neljandas punktis läks peale u. 4 meetrit varda liikumine jälle väga jõudsaks ning lõplikult saadi "põhi kätte" alles ca 9 meetri peal. Ei teagi, mis seal oli, kas lõhe liivakivis, mingi uhtorg vms. Kui ma küsisin, et kuidas see pinnas üldiselt tundub, siis ütles geoloog, rõõmus noor mees, postituse pealkirjas toodud fraasi. Mis mind rõõmust hüppama just ei pannud. Aga ega iidne merepõhi minu rõõmustamisest või kurvastamisest küsi.
Viimane töö oli pinnaseproovi võtmine, milleks masinale pandi külge selline varras, kus alumises otsas oli veidi üle meetri pikkune toru, mille küljel kaks pikutist lõhet. See toru rammiti ka maasse ning tõmmati umbes iga meetri järel uuesti välja, et vaadata, mis kraam sinna torusse on jäänud. Peal oli ca 40 cm jagu päris korralikku tumedat mulda, allpool rohkem või vähem savi ja liiva segu - liivsavi. Edasi sekka päris puhast savi ning savi vaheldumisi liivakiviga ning liivakivi vaheldumisi saviga. Kena kook. Umbes 3 meetri ja 3.80 vahel oli juba põhiliselt purunenud liivakivi (mitte harjunud punakas vaid hoopis sinine!) pudi ja väga kõva aluspõhja savi.
Pidime mõõtma ka pinnasevee tase, kuid kohe peale pimeduse saabumist lõppenud puurimist ei saanud me mõõdulati alumist otsa õieti porisekski. Ka järgmisel päeval tundus augu põhi valdavalt kuiv olema. Hea seegi.