Laeval ootas meid rootsi laud (ja karastusjoogid), reisusihiks oli Kantsi kõrts. Nimetatud kõrtsi moodsam nimetus on Emajõe Suursoo Külastuskeskus. Rohkem kui 2.5 tunnise sõidu järel jõudsime kohale ning kuni maja tutvustaja Ain Vellaku saabumiseni lubati ametlikult oma vedelikukaotust korvata.
Seejärel tehti meile majas ekskursioon ja räägiti kõrtsi/külastuskeskuse minevikust, olevikust ning tulevikust. Minule oli seekordne külastus väga huvitav, sest esimest korda külastasime külastuskeskust väikese seltskonnaga veidi peale selle avamist 2004. aasta sügisel. Positiivne oli see, et väga moodsate vahenditega uuesti üles ehitatud maja seisis kaks aastat hiljem täitsa püsti ja ca 800 m2 põrandapinnale vaatamata suudetakse ka täitsa soe hoida. Küsisin ekspluatatsioonikulude kohta - suurim kuine elektriarve on olnud ligi 20 tuhat krooni! Vastus pani mind tõsiselt mõtlema, sest külastuskeskust ei köeta lihtsalt elektriradiaatoritega vaid hoopis tänapäevasemalt - maaküttega e. maasoojuspumbaga. Kui pinda 8 korda kahandada, võiksid küttekulud väga jämedalt arvestades langeda samuti 8 korda. Ehk siis keskmise suurusega maja puhul kõige külmemal ajal 2.5 tuhat krooni kuus.. Kas selle arvutuse põhjal võiks maakütet soodsaks pidada.. jäägu see igaühe enda otsustada.
Ain Vellaku jutust tuli ka välja, et kui minna Emajõe Suursohu (sinna on valmis tehtud ka mõned rajad) loomi vaatama, tuleks vältida jahihooaega. Suuremad loomad olla nii piisavalt targad, et lähevad selleks ajaks laiskade jahimeeste (kes ei viitsi soos ja rabas sumbata) eest soosaartele pakku.Kuna meie ajakava oli mingil põhjusel väga tihe, siis pidime vaevalt kolmveerand tunni möödudes jalga laskma. Kell 18 ja natukene peale hiivas Pegasus ankru ja alustasime sõitu päikeseloojangusse, ülesjõge Tartu poole. Tegin siis veel mõne pildi külastuskeskusest, juuresolev pilt annab kena värvidemängu ehk kõige paremini edasi.
Tagasisõit kujunes rohkem või vähem töiseks, kuna mul võeti nööbist kinni ja küsiti ilma pikema tseremootiata: "Miks keemiahoone 4. korrusel WiFi ühendust ei ole"? Et kõik ausalt ära rääkida, tuli alustada algusest ning tutvustada tudengitele Tartu Ülikooli haldussuutlikkuse(?) põhitõdesid. Oma sõna ütlesid sekka ka kogenumad (ent nooruslikkuse säilitanud) kolleegid. Ma loodan, et ülevaade ei olnud liiga hirmus ning aktiivsed tudengid jäävad kõigele vaatamata ülikooli edukamatesse üksustesse ka teadust tegema.
Kui enne laevareisi soovitati kaasa võtta soojad asjad, siis Päikese loojudes oli täitsa arusaadav, et see ei olnud niisama suusoojaks üteldud. Hämarusega koos laskus jõele ka udu ning saime tunda esimest sügise hingust. TÜ füüsikahoone ilmajaama andmetel oli sel ajal Tartus ca 13 kraadi sooja, kuid Emajõel oli kindlasti märksa jahedam. Näpud ja varbad hakkasid külmetama, suurem osa inimesi kolis trümmis olevasse baari sooja saama.
Et pioneer ei karda raskusi, astusime nooremate inimeste seltskonnaga looduse väljakutsele vapralt vastu - sooja saamiseks otsustasime liigutada. Laeval oleva toidu kogust silmas pidades oli kõige mõistlik lõugu liigutada - tabasime nii ju kaks kärbest ühe hoobiga.
Väljas oli ka märksa huvitavam, jälgisime kuidas Pegasus pimeduse saabudes kurssi hoidis - ikka ühest poist teise, sekka sattus ka paar peaaegu kaldale sõitmist. Vahepeal oli udu nii tihe, et kallast näha ei olnud. Lõpuks, ettenähtud ajast omajagu hiljem, jõudsime siiski elusate, väsinud ning õnnelikena Tartusse. Minu väsimus oli õhtul 9ks juba nii suur, et Tähetorni Aigar Vaigu sõjaväkke saatmise üritusele ma enam minna ei jõudnud. Olevat tore pidu olnud.
AHHAAle ja tema sõpradele jaksu ka edaspidiseks!
