Õuduste öö!

Nagu kõik (?) teavad, toimus 22. septembril Eestis esimest korda üritus nimega Teadlaste Öö. Eestvedajaks põhiliselt teaduskeskus AHHAA. Tartu-poolsete korraldajate hulgas oli ka Tartu Tähetorni astronoomiaring ja selle liikmena mina. Kaheksakesi pidime tutvustama Tartu tähetorni ajalugu, korraldama foorumit, näitama planetaariumis libatähistaevast ning tornis oleva Zeissi teleskoobiga tõelist tähistaevast.
Enne ürituse algust ei olnud päris selge, kui palju inimesi võiks tulla. Arvasime isegi, et võibolla ei tulegi kuigi palju. Hullemini ämbrisse astuda ei ole võimalik!
Hinnanguliselt käis Tähetornis ~19.00 kuni 23.00 vahel ligikaudu 500 inimest. Inimesed seisid torni treppidel, et teleskoobiga taevast vaadata. Ja seista tuli tublisti üle tunni. Ma ei ole päris kindel, kuidas nähtuga rahule jäädi - põhilise osa õhtust näitasime põhjataeva üht kenamat kerasparve M13, mis paistab Tartu kesklinnas uduse laiguna, mille sees vahel tunduvad nägemise piirile jäävad nõrgad tähekesed vilkuvat. Seletus, et "see täheparv on umbes 10 miljardit aastat vana ning koosneb ligi miljonist tähest. Kui kaugel? Rohkem kui 10000 valgusaasta kaugusel (õige on ~25000) - uurige kodus, mis sel ajal Eestimaal toimus, kui täna nähtav valgus sealt tulema hakkas..." võib olla ju aukartustäratav. Aga kui paljud inimesed tegelikult "selle uduse laigu" nägemises pettusid? Ja päris paljud ei saanud isegi peale tunniajast seismist teleskoobi sisse kaeda - ilutulestiku tegijad käskisid maja tühjaks teha. Sellepärast siis Õuduste Öö.
Viimane seltskond kupli all sai siiski oma ootamisele ja niruvõitu vaatele (kaksik-kaksiktäht epsilon Lüüra) täienduseks mäletamisväärse elamuse - ilutulestiku vaatamine teleskoobi juurest. Nimelt lasti ilutulestik taevasse Püssirohukeldri vaateplatvormi ja Tähetorni vaheliselt alalt. Torn igatahes värises ja inimesed kilkasid :-)
Tartu Ülikooli robotiklubi president võttis mul ühe hingetõmbepausi ajal nööbist kinni ja palus Tähetorni ees tähistaevast tutvustada. Mis seal ikka - tõin Tornist rohelise laseri-"kaardikepi" ja andsin endast parima. Tundus, et hoolimata tõsisest valgusreostusest oli võimalik suuremaid ja muljetavaldavamaid tähtkujusid näidata-vaadata ja kiiresti kogunenud vaatajad jäid rahule. Ikkagi midagi reaalset, võrreldes 10 miljardi aasta vanuse udulaigu või kahe tähekesega teleskoobis.
Seetõttu julgen kõigile lugejatele soovitada: Minge Metsa! Tähtede vaatamiseks selge ilmaga. Pange end soojalt riidesse, võtke tunnike aega ja lihtsalt vaadake. Alles siis, kui tunnete, et palja silmaga nähtav tähistaevas ei suuda teis mingit emotsiooni tekitada, pöörduge teleskoobi poole. Tehnikaga jändamine ei kaalu (pikemas perspektiivis) üles visuaalsest vaatamisest saadud muljeid.

Päevik?

Päevik on ju "naistekas". Ma usun, et suurem osa meesterahvaid arvab nii. Meenutagem filmi või raamatut "Bridget Jonesi päevik". Raamatu esimesed leheküljed panid suisa kukalt kratsima.

Kui eile õhtul proovisin meenutada, millal mingi konkreetne tegu tehtud sai, siis ei suutnud sugugi meenutada, kas see oli just sellel või mõnel teisel (kuu)päeval. Murelikuks tegi mõte, et: "See oli ju sellel aastal! Kuidas on 3 aasta taguste sündmustega?!?" Täielik skleroos, ühesõnaga :-(
Sestap siis päevik. Olgu naistekas või mitte.