reede, 22. detsember 2006

Akvaariumi ehitus, samm 1

Olen juba mitu aastat olnud akvaristika uudisgrupi ning hiljem akvaristika foorumi lugeja. Ja enne seda 1. jaanuarist 1984-umbes kevad 1992 olin ise ka akvaariumipidaja. Selle aasta detsembri alguses sattusin foorumis taaskord akvaariumimaastike võistluse lingile. Pilte vaadates sündis ka otsus - ehitan endale ise akvaariumi.
Peale klaasi paksuse kalkulaatori kirjutamist ning sellega mängimist ja veebiressursside filtreerimist otsustasin keskmise suurusega akvaariumi kasuks. Mõõdud valisin sarnased kommertsakvaariumitele: pikkus 80 cm, kõrgus 46 cm, sügavus (või laius, kuis keegi nimetab) 36 cm. Külgede klaasideks valisin 6mm ja põhjaks 8mm tavalise kirka klaasi. Toodud välismõõtude korral mahutab selline triiki täis valatud klaaskast üsna täpselt 125 liitrit vett.
Klaasid tellisin firmast Marepleks, mis asub Elvas. Valiku kriteeriumiks oli eeskätt lähedus kodule ning kaasaegse sisseseade olemasolu. Saatsin neile e-mailiga tellimuse ning jäin hinnanumbrit ootama. Päris mitme päeva jooksul vastust ei saanud. Helistasin neile uuesti ning nemad ei teadnud asjast ööd ega mütsi. Tegin tellimuse uuesti. Peale ca pooleteisenädalast ootamist helistasin sel teisipäeval uuesti neile ja sain vastuse, et mu klaasid said juba eelmisel päeval valmis ;-) Juhtub ka paremates peredes.
Juba algusest peale oli selge, et olemasolevate mööblitükkide peale akvaarium (isegi pisikene) ei passiks. Seega ainus loogiline järeldus oli - tuleb ehitada ka akvaariumi aluskapp. Ja kuid aluskappi juba ehitada, siis tuleks ta mõistliku mööblitüki mõõtudes teha. Leidsin internetist ka päris asjaliku kirjelduse, kuidas sellist kappi meisterdada.
Edasi hakkasin jooksma mööda erinevaid ehituspoode ning 45x95 mm ristlõikega hööveldatud prusse otsima. Tartu vangla vastas üle Ringtee on mingi päris suur puidupood. Tõepoolest oli seal ka otsitud prusse, kuid need oli 6 meetrit pikad ning üpris tihedalt oksakohti täis. Kõverad kah. Tutvuste kaudu sain teada, et uue politseimaja ja Diivaniparadiisi taga (Riia tänaval) on firma Höövelliist(?), mis müüs samuti noid vajalikke prusse. Neil olid pikkused 3, 2.7 ja 2.4 meetrit, hinnad täiesti võrreldavad vangla juures oleva poe omadega (ca 27-28 krooni jooksev meeter). Mis aga eriti hea - 2.4 meetrised prussid osutusid päris kvaliteetseiks (kuigi tugevusklass oli vaid AB, kui see Sulle midagi ütlema peaks) ja väga siledaks hööveldatuiks, erinevalt teisest poest.
Mõeldud tehtud, ostsin sealt 4 prussi, maksin ca 270 .- nende eest, saagisin kohapeal transporditavateks (varem välja arvestatud, piisavat varu sisaldava pikkusega) tükkideks ja läksin õhtul Luunjasse tuttava mööblimeistri manu neid täpselt mõõtu lõikama. Samas rääkisin ka kapi välispinna katte muredest ning sain esialgselt kaubale kapi ülemise plaadi ning külgede suhtes. Eks näis, kuidas see edaspidi laheneb.
Täpselt mõõtu lõigatud raami tükid käes (pikkus 82 cm, sügavus 38 cm, kõrgus 68 cm) läksin TÜ Füüsikaosakonna töökojas kruvidele auke ette puurima (et kruvid puitu lõhki ei ajaks). Puidumaterjali mõõtudest tulenevalt ostsin kahes pikkuses puidukruvisid, 120x5 mm (32 tükki, ~3.5.- tükk) ja 80x4.5 mm (16 tükki, ~1.- tükk). Algselt arvestasin, et puurin 3 mm augud ette, kuid töömees soovitas teha "pealmistele" tükkidele sellised augud, et kruvi vabalt ehk siis ilma keeramata sisse läheb. Lõpuks tegin 120 mm kruvidele 5.5 mm läbimõõduga augud ning 80 mm kruvidele 5 mm läbimõõduga. "Alumistele" tükkidele (neile, mille sisse kruvid keeratakse) tegin 3 mm augud, seejuures poole pikkusega. Pealmistele tükkidele tegin faasipuuriga kruvide peitpeadele süvendid kah. Kuigi see ei ole männipuidu korral hädavajalik, on niimoodi lihtsalt kenam. Puurpingiga mitmekümne augu puurimiseks läks ca 2.5 tundi!
Pealmistele tükkidele suuremate aukude puurimisel on oma oluline iva: märgi sa aukude asukohti kuitahes häsi, kuid pärast tükke kokku kruvides on ikka probleeme, et detailid ei saa päris õigesti kokku. Suuremate aukude korral on ca millimeeter mängimisruumi. Lõplik kokkumonteerimine näitas, et töömehel oli tuline õigus!
Aukude märkimine võttis iseenesest aega terve esmaspäeva õhtu - 96 kruviaugu kohta tuli täpsemini kui pool millimeetrit paika panna. Nurgik ja metalljoonlaud said päris sõbraks ning vahetatava söega harilik pliiats kulus ca sentimeetri.
19. detsembri õhtul, peale akvaariumi klaaside kättesaamist, hakkasin kapi raami kokku panema. Tööriistadest kulusid marjaks ära täisnurga hoidjad (neid saab mult tulevikus vajadusel laenata või suisa ära osta!), akutrell ja korralik kruvikeeraja. Jäikuse suurendamiseks panin puidupindade vahele korralikult niiskuskindlat puiduliimi. Mis liimiga täpselt tegu, ei tea, kuid lõhnas, nägi välja ning näppudelt tuli maha täpselt nagu PVA liim :-)
Nurkade kokku kruvimisel panin kaks prussi esmalt nurgahoidjatega kinni ning seejärel keerasin sisse kruvid. Vastupidiselt palju varasematele kogemustele ja kergele kartusele oli ka 120 mm kruvisid võimalik sisse keerata vaid kruvikeeraja abil! Siiski, kasuta(si)n 32 kruvist ära vaid 31, sest alumise ristküliku keskmine ribi on päris ebameeldiva oksakohaga ning sinna ei suutnud ma 120 mm kruvi ei käsitsi ega trelliga täiesti sisse keerata. Samas ei muuda selle kruvi ärajätmine praktiliselt konstruktsiooni tugevust. Eks näis, mis ma tollega teen, ehk puurin augu mingi pika puuriga sügavamaks ning panen kruvi siiski paika. Terav silm leiab kangekaelse kruvi pea paistmas alumiselt pildilt.
Esimeses järjekorras tegin valmis ülemise ja alumise raami, lasin neil umbes tunni kuivada. Järgmiseks kinnitasin alumise raami sisse vertikaalsed postid ning lõpuks asetasin ülemise raami postidele ning peale raami hoolikat rihtimist keerasin kruvid kinni. Tulemus oli üle ootuste hea. Paar päeva hiljem täpsemalt mõõtes tuli välja, et raami mõõdud olid üldjuhul täpselt sellised nagu vaja, vaid mõnes kohas oli kuni 1 mm kõrvalekaldeid. Kui proovisin raami asetada köögi või esiku looditud-valatud põrandale, siis ei olnud ka pea mingit kõikumist märgata. Loodan nüüd, et raam puidu lõpliku kuivamise käigus rohkem kiiva ei kisu.
Järgmised sammud kapi ehitamisel on külgede katmine kas liimpuidust plaatide või paksema spoonitud vineeriga ning pealmise, tugeva liimpuidust plaadi paigaldamine. Päris taha läheb ilmselt tavaline vineer, kapi sisse põhjaks aga liimpuidust plaat. Miks liimpuidust plaadid? Nimelt on puidu- ja ehituspoodides müügil needsamad liimpuidust plaadid tükihinnaga ja nende mõõdud ja hinnad on ka üsna sobivad, vineeri aga müüakse minimaalselt 1.5x1.5 m (või veel palju suuremate) tahvlitena ning odav see lõbu ei ole.
Klaasitööde juures katsun peale jõulupühi põhja- ja otsaklaasidele silikoonmummud kleepida, mis aitavad klaase kogu liimimispikkuses üksteisest täpselt ühesugusel kaugusel hoida.
Lõpuks veel pilt kokkumonteeritud akvaariumi aluskapi raamist:

neljapäev, 14. detsember 2006

Õnneks pole palju vaja

Reeglina ma kustutan saabuvad rämpskirjad ilma neid vaatamata. Tänane hommik oli erand, mis tõenäoliselt muutis mu elu. Postkastis oli kiri Jaak Jaaniste astronoomiaõpiku "ametlikule" e-posti aadressile opik@obs.ee ning pealkirjaga "Thank you for changing my life." Loomulikult tärkas minus uudishimu, et kuidas me ometi suutsime astronoomia abil inimese elu muuta. Alljärgneva kirja lugemisega lõpule jõudes olid suunurgad juba üpris kõrvuni. Nüüd ma tean, et astronoomia on ebakindluse ja ebamehelikkuse proovitud ravim. Rahulolevad kliendid soovitavad!

Date: Thu, 14 Dec 2006 10:51:21 +0900
From:  Opik 
To: opik@obs.ee
Subject: Thank you for changing my life.

Hello

Thank you for changing my life.
Since I was in High School I knew I had an extremely small penis.
I could never keep a girlfriend, and I lacked the confidence to talk with
girls. In fact sometimes I would simply need to be satisfied with porn.
I followed your advice and now I feel like a man.

>> http://apsen.net/
>> Cory M, CA

esmaspäev, 6. november 2006

Noh!

Minu parasiitsõna on "noh"! Raadio 2 on hakanud tegema täitsa tänuväärt saadet "R2 koolis", mis eetris esmaspäevast kolmapäevani 15.00-16.00.

Segastel asjaoludel sattus minu kontaktnumber Raadio 2 saatejuhtide kätte ning nad tegid minuga tänase saate tarvis intervjuu Kuu teemal. Saatejuht tundis huvi, et miks on Kuul laigud, mida inimesed on neist laikudest arvanud ja milline on meie loodusliku kaaslase siseehitus. Andsin endast parima.
Palju parem oli see osa, kus tunti huvi (minu arvates ja kaudselt) kas Kuu inimeste tegemisi ka mõjutab. Viimaseks küsiti, mida ma arvan sellest, et Kuu vallutamine on võltsing. Vastuseks sai saade "JAMA!" Ja poliitiliselt ebakorrektne tekst teemal, et nimetatud inimesed ei ole sageli pädevad teemadel, millega nad on otsustanud tegeleda (lehviv lipp, tähtedeta tume taevas jne jne jne).
Kui saadet kuulasin, siis märkasin, et pea igas lauses esineb (parasiit)sõna noh. Noh, piinlik ju või nii. Noh.

Enne Kuu teemat rääkis Igor Volke maavälise elu võimalikkusest ning selle otsingutest. Väga huvitav ja hästi esitatud intervjuu. Soovitan soojalt.

Kuulata saab saadet vähemalt sellel nädalal (12. novembrini) aadressidelt:
http://www.r2.ee/r2helid/E-15-00.m3u ja
http://www.r2.ee/r2helid/E-15-30.m3u
või RealPlayeri formaadis:
http://www.r2.ee/r2helid/E-15-00.ram ja
http://www.r2.ee/r2helid/E-15-30.ram.

esmaspäev, 9. oktoober 2006

Kuulsusrikas merereis

Teaduskeskus AHHAA otsustas 2. oktoobril tänada 2006. aasta esimesel poolel aktiivsust üles näidanud sõpru ja kaasosalisi laevareisiga Emajõel. Pealelõunal kogunes Atlantise ette täitsa palju inimesi, kellest omapäraseima grupi moodustasid näituse "Dialoog pimeduses" giidid - nägemispuudega inimesed igas vanuses - oma koertega. Värskelt olid liitunud ka TÜ robotiehitajad, ilmselt siis tunnustamaks poisse ja tüdrukuid mängivate robotite karja loomise eest.
AHHAA sõbrad ja kaasosalised
Laeval ootas meid rootsi laud (ja karastusjoogid), reisusihiks oli Kantsi kõrts. Nimetatud kõrtsi moodsam nimetus on Emajõe Suursoo Külastuskeskus. Rohkem kui 2.5 tunnise sõidu järel jõudsime kohale ning kuni maja tutvustaja Ain Vellaku saabumiseni lubati ametlikult oma vedelikukaotust korvata.

Seejärel tehti meile majas ekskursioon ja räägiti kõrtsi/külastuskeskuse minevikust, olevikust ning tulevikust. Minule oli seekordne külastus väga huvitav, sest esimest korda külastasime külastuskeskust väikese seltskonnaga veidi peale selle avamist 2004. aasta sügisel. Positiivne oli see, et väga moodsate vahenditega uuesti üles ehitatud maja seisis kaks aastat hiljem täitsa püsti ja ca 800 m2 põrandapinnale vaatamata suudetakse ka täitsa soe hoida. Küsisin ekspluatatsioonikulude kohta - suurim kuine elektriarve on olnud ligi 20 tuhat krooni! Vastus pani mind tõsiselt mõtlema, sest külastuskeskust ei köeta lihtsalt elektriradiaatoritega vaid hoopis tänapäevasemalt - maaküttega e. maasoojuspumbaga. Kui pinda 8 korda kahandada, võiksid küttekulud väga jämedalt arvestades langeda samuti 8 korda. Ehk siis keskmise suurusega maja puhul kõige külmemal ajal 2.5 tuhat krooni kuus.. Kas selle arvutuse põhjal võiks maakütet soodsaks pidada.. jäägu see igaühe enda otsustada.
Emajõe Suursoo külastuskeskusAin Vellaku jutust tuli ka välja, et kui minna Emajõe Suursohu (sinna on valmis tehtud ka mõned rajad) loomi vaatama, tuleks vältida jahihooaega. Suuremad loomad olla nii piisavalt targad, et lähevad selleks ajaks laiskade jahimeeste (kes ei viitsi soos ja rabas sumbata) eest soosaartele pakku.
Kuna meie ajakava oli mingil põhjusel väga tihe, siis pidime vaevalt kolmveerand tunni möödudes jalga laskma. Kell 18 ja natukene peale hiivas Pegasus ankru ja alustasime sõitu päikeseloojangusse, ülesjõge Tartu poole. Tegin siis veel mõne pildi külastuskeskusest, juuresolev pilt annab kena värvidemängu ehk kõige paremini edasi.
Tagasisõit kujunes rohkem või vähem töiseks, kuna mul võeti nööbist kinni ja küsiti ilma pikema tseremootiata: "Miks keemiahoone 4. korrusel WiFi ühendust ei ole"? Et kõik ausalt ära rääkida, tuli alustada algusest ning tutvustada tudengitele Tartu Ülikooli haldussuutlikkuse(?) põhitõdesid. Oma sõna ütlesid sekka ka kogenumad (ent nooruslikkuse säilitanud) kolleegid. Ma loodan, et ülevaade ei olnud liiga hirmus ning aktiivsed tudengid jäävad kõigele vaatamata ülikooli edukamatesse üksustesse ka teadust tegema.
Laevasõit Emajõel, udu tulek
Kui enne laevareisi soovitati kaasa võtta soojad asjad, siis Päikese loojudes oli täitsa arusaadav, et see ei olnud niisama suusoojaks üteldud. Hämarusega koos laskus jõele ka udu ning saime tunda esimest sügise hingust. TÜ füüsikahoone ilmajaama andmetel oli sel ajal Tartus ca 13 kraadi sooja, kuid Emajõel oli kindlasti märksa jahedam. Näpud ja varbad hakkasid külmetama, suurem osa inimesi kolis trümmis olevasse baari sooja saama.
Et pioneer ei karda raskusi, astusime nooremate inimeste seltskonnaga looduse väljakutsele vapralt vastu - sooja saamiseks otsustasime liigutada. Laeval oleva toidu kogust silmas pidades oli kõige mõistlik lõugu liigutada - tabasime nii ju kaks kärbest ühe hoobiga.
Väljas oli ka märksa huvitavam, jälgisime kuidas Pegasus pimeduse saabudes kurssi hoidis - ikka ühest poist teise, sekka sattus ka paar peaaegu kaldale sõitmist. Vahepeal oli udu nii tihe, et kallast näha ei olnud. Lõpuks, ettenähtud ajast omajagu hiljem, jõudsime siiski elusate, väsinud ning õnnelikena Tartusse. Minu väsimus oli õhtul 9ks juba nii suur, et Tähetorni Aigar Vaigu sõjaväkke saatmise üritusele ma enam minna ei jõudnud. Olevat tore pidu olnud.
AHHAAle ja tema sõpradele jaksu ka edaspidiseks!

laupäev, 23. september 2006

Õuduste öö!

Nagu kõik (?) teavad, toimus 22. septembril Eestis esimest korda üritus nimega Teadlaste Öö. Eestvedajaks põhiliselt teaduskeskus AHHAA. Tartu-poolsete korraldajate hulgas oli ka Tartu Tähetorni astronoomiaring ja selle liikmena mina. Kaheksakesi pidime tutvustama Tartu tähetorni ajalugu, korraldama foorumit, näitama planetaariumis libatähistaevast ning tornis oleva Zeissi teleskoobiga tõelist tähistaevast.
Enne ürituse algust ei olnud päris selge, kui palju inimesi võiks tulla. Arvasime isegi, et võibolla ei tulegi kuigi palju. Hullemini ämbrisse astuda ei ole võimalik!
Hinnanguliselt käis Tähetornis ~19.00 kuni 23.00 vahel ligikaudu 500 inimest. Inimesed seisid torni treppidel, et teleskoobiga taevast vaadata. Ja seista tuli tublisti üle tunni. Ma ei ole päris kindel, kuidas nähtuga rahule jäädi - põhilise osa õhtust näitasime põhjataeva üht kenamat kerasparve M13, mis paistab Tartu kesklinnas uduse laiguna, mille sees vahel tunduvad nägemise piirile jäävad nõrgad tähekesed vilkuvat. Seletus, et "see täheparv on umbes 10 miljardit aastat vana ning koosneb ligi miljonist tähest. Kui kaugel? Rohkem kui 10000 valgusaasta kaugusel (õige on ~25000) - uurige kodus, mis sel ajal Eestimaal toimus, kui täna nähtav valgus sealt tulema hakkas..." võib olla ju aukartustäratav. Aga kui paljud inimesed tegelikult "selle uduse laigu" nägemises pettusid? Ja päris paljud ei saanud isegi peale tunniajast seismist teleskoobi sisse kaeda - ilutulestiku tegijad käskisid maja tühjaks teha. Sellepärast siis Õuduste Öö.
Viimane seltskond kupli all sai siiski oma ootamisele ja niruvõitu vaatele (kaksik-kaksiktäht epsilon Lüüra) täienduseks mäletamisväärse elamuse - ilutulestiku vaatamine teleskoobi juurest. Nimelt lasti ilutulestik taevasse Püssirohukeldri vaateplatvormi ja Tähetorni vaheliselt alalt. Torn igatahes värises ja inimesed kilkasid :-)
Tartu Ülikooli robotiklubi president võttis mul ühe hingetõmbepausi ajal nööbist kinni ja palus Tähetorni ees tähistaevast tutvustada. Mis seal ikka - tõin Tornist rohelise laseri-"kaardikepi" ja andsin endast parima. Tundus, et hoolimata tõsisest valgusreostusest oli võimalik suuremaid ja muljetavaldavamaid tähtkujusid näidata-vaadata ja kiiresti kogunenud vaatajad jäid rahule. Ikkagi midagi reaalset, võrreldes 10 miljardi aasta vanuse udulaigu või kahe tähekesega teleskoobis.
Seetõttu julgen kõigile lugejatele soovitada: Minge Metsa! Tähtede vaatamiseks selge ilmaga. Pange end soojalt riidesse, võtke tunnike aega ja lihtsalt vaadake. Alles siis, kui tunnete, et palja silmaga nähtav tähistaevas ei suuda teis mingit emotsiooni tekitada, pöörduge teleskoobi poole. Tehnikaga jändamine ei kaalu (pikemas perspektiivis) üles visuaalsest vaatamisest saadud muljeid.

esmaspäev, 18. september 2006

Päevik?

Päevik on ju "naistekas". Ma usun, et suurem osa meesterahvaid arvab nii. Meenutagem filmi või raamatut "Bridget Jonesi päevik". Raamatu esimesed leheküljed panid suisa kukalt kratsima.

Kui eile õhtul proovisin meenutada, millal mingi konkreetne tegu tehtud sai, siis ei suutnud sugugi meenutada, kas see oli just sellel või mõnel teisel (kuu)päeval. Murelikuks tegi mõte, et: "See oli ju sellel aastal! Kuidas on 3 aasta taguste sündmustega?!?" Täielik skleroos, ühesõnaga :-(
Sestap siis päevik. Olgu naistekas või mitte.